Unpublished shieeeeeed...

Pole kuhugi kadunud raisk!!!

Tean jah, et pole sitaks pikalt miskit siia kirja pannud, kuid nüüd on aeg südametunnistus puhtaks rääkida ja järgmise nädala jooksul lisan siia intensiivset möla sellest mis minuga viimase nelja kuu jooksul juhtunud on siin Mankidoonjas..
Jätkame siis sealt kus mu jutt pooleli jäi...
Peale Ohridi trippi olin ma tühjaks imanud oma sünnipäevaks saadud raha pangaarvelt ning Juuli viimane nädal osutus väga vaeseks. Sõin kapsast ja jõin vett nagu alati oma vaestel päevadel.. Nädala sees rändasin kontori ning kodu vahel ringi ja kuna mauro nind Ewa olid Albaanias ei jäänud mul muud üle kui õhtud läbi raamatut lugeda. Aga oli kuskil omaette nagu alati ja kuna ma ei viitsinud temaga eriti pistmist teha siis jätsin ta sinnapaika inisema omaette.
Juulikuu viimasel reede õhtul teatas Vele et järgmine hommik lähme pelisterile ronima. Gosia ning Aga meiega ei liitunud kuna omasid mingeid muid plaane, ei tea mis eriti ei huvita, mina olin sees kuna tahtsin oma organismi veidi puhtamaks saada kõigist mürkidest mis ma eelmiste läbudega olin endasse tolknema jätnud. Tol õhtul sain magama alles 12 ja 1 vahel öösel, ning pidin ärkama kell 4 et mingi kapsaamps sisse ajada ning kiirelt pesust läbi hüpata enne kui Vele 5 paiku mu maja ette jõudis..
Hommik oli raske ning teadsin et järgmised türateabmitu tundi saavad veelgi raskemad olema, kuna 2,6 km kõrgust ees vallutada. Kell 6 jõudsime mäe jalamile ning alustasin samm-sammu haaval ronimist. Esimene tund oli vajalik harjumiseks, nii tõusuga kui ka hingamise jaoks. 7 paiku oli päike täielikult väljas ning kogu vaade ümberringi oli imeline. Meil läks 3 tundi et jõuda 2100 meetri kõrgusel asuva suure järve ning järvemajakese juurde, kus sõime veidi ja puhkasime kokku 2 tundi. Järv mis paistis tegelikult suhteliselt väike olevat oli oma 7 meetri sügavune ning selle ümbermõõt piisav et ringkäigu jaoks tunnikese raisata, seepärast mõtlesin et persse sellega ja jäin seda kõrvalt nautima.
Seejärel võtsime ette 2 ja poole tunnise rännaku mäe tippu mille jooksul suutsin viimsegi energia piisa mäele ning jalavalule anda. Nägime tee peal ka väikest järve milles otsustasime tagasiteel ujuda kuna vesi küll oli külm aga oluliselt kannatatavam kui suuremas järves. Jõudsime tippu ja võtsin selle viimase endast ning karjusin, karjusin õnnest ja rõõmust mis mind valdas, sest olin oma senise elu kõrgeimas punktis, ning olin selle ise, omal jalal ära vallutanud. Vaade oli muinasjutuline ning kirjeldamatult kaunis. Tegime pisikese fotosessiooni et seda mälestada.
Mäe tipus asetses antenn mis vaheldas bitola elanikele televisiooni ja raadiosagedusi. Antenni majakeses elas üks pikajuukseline retro päikeseprillidega hipi kes pakkus külastajatele mäeandidest tehtud teed. Võtsime tee loomalikult vastu ning näksisime mingit karaskit. Mäe tipus veetsime veidi vähem kui tund aega sest plaanis polnud aega pikemalt venitada. Oli vaja veel valges tagasi auto juurde jõuda, et mitte ära külmuda ning mingite loomade teele jääda.
Tagasiteel jäime tunniks väikese järve juurde. Ujusime, värskendasime keha ning sõime viimased võileivad ära. Kuna päikeseloojanguni olid jäänud vaid 3 tundi pidime kiirustama, ning enamuse teest me ei kõndinud vaid jooksime. Kuna jalad olid niikuinii omadega täiesti perses, siis oli sellest valust jumala pohhui, arvatavasti poleks ka paarisaja meetrine kukkumine mingit erilist vahet teinud. Tagasi mäejalamile, pelisteri rahvusparki jõudsime siiski pimedas poole 9 paiku, kuid sigaõnnelikud et lõpuks selline kena rännak seljataga.
Jõudsin koju poolsurnuna, ning hoolimata sellest et Gosia oli Agal külas ja nad tegelesid millegagi, siis kukkusin sohvale pikali ja sinna ma jäin vähemalt tunniks enne kui liigutada jälle suutsin. Seejärel dušši asemel võtsin vanni ning magasin oma elu parima une..
















Ana-Rita Pobobobompompom

1sel Augustil ilmus Ana-Rita Portugalist, kuna seni kõik mu korterikaaslased olid neiud olid mu ootused seekord kõrgel sest lootsin et viimaks kordki tuleb keegi kena. Mu ootused ja lootused lakkusid peeru kui ta sisse astus, sest meeter 65 nagu ta oli oli ta sama lai kui mina ja vb veelgi laiem sest ma sain piisavas koguses kapsa ja vee dieeti peetud selleks hetkeks. No pohhui.. mõtlesin ma, olin niikuinii harjunud viisakalt käituma niipaljude erinevate inimestega kui võimalik, ning mööda vaatama inimese välistest omadustest ning vaatama sisse, hoolimata siis sellest kui palju peab pingutama et kogust sellest pealmisest kihist läbi vaadata :D..
Kohe esimesel õhtul kadusin ma üks tunniks ära ning ei öelnud kuhu ma lähen. Loomulikult otsisin ma omi rohelisi mehikesi taga et veidi naerda. Tagasi jõudes ei tahtnud ma seda kohe mainida sest tont teab kes ta on ja mida ta tarvitab või mitte, mille vastu või mille poolt ta on. Seega jutu käigus jõudsime nii kaugele et ta paffib küll ja päris ohtralt, seega viskasin lauale paberid ja väikse kotikese maagiat, ning rolladi roll roll roll, rullisin ühe paksukese valmis xD... Maffid ning paffid ahmitud rääkisime sadu jutte 7 maa ja mere tagant ning nautisime niisama tutvumist.
Ma ei tea mis täpselt järgmise nädala ja poole jooksul toimus, aga 4 kuud hiljem on raske meenutada miskit nii kivist. Igaljuhul meie organisatsioon töötas endiselt suure muusikafestivali korraldamisega, ja kuna minagi olin kavas oma räpschmäpi skillidega, töötasin ma oma laivikava kallal. Tegin demosid, ja kohandasin laivi jaoks biite, harjutasin pidevalt oma kava läbi ning plaanisin läbi kuidas rahvast rõkkama panna muusika taktis millest nad mitte sittagi aru ei saa. Selle kõrvalt töötasin endiselt oma teatri teemalise noortevahetuse tarvis avalduse kallal, õppides kuidas seda paremaks muuta.

Shut (Tha fuck up) Fest
Päev enne festivali tuli Ciprian meile külla ning õhtul läksime maffi ostma.. Peale seda tulin ideele et lähme kontorisse, paffime veits ning kuulame mussi. See oli suurim viga sest: Sel ajal ma püüdsin alla tõmmata tutoriali mille abil biitidele lisanduvad bäkid ära produda ja muuta nad huvitavamaks, ajas Ana puht kogemata vett mu läpparile ning sel õhtul hoolimata sellest et me püüdsime kogu vee välja saada nii tolmuimeja kui Cipi palvete abil, mu rüperaal ei käivitunud. Ma olin maruvihane, sest biidid lõpetamata ning asetsesid ainult minu arvutis ning mitte kuskil mujal. Oli vaid üks öö mil sain selle kallal töötada ja see oli perse keeratud. Rullisin piraka joindi et üldse magama jääda suudaksin.
Järgmisel hommikul ärkasin kell 7 et kõigepealt kontrollida kas seisud ikka sama vittus kui eelmine õhtu. Ja siiani tänan südames Chippit tema palvete ja kõige muu eest, sest kui käivitasin arvuti, see töötas ning ma sain koheselt oma töö kallale asuda. Kella 10ks läksin kontorisse, ning lindistasin oma viimased bäkid ära ning hakkasin produma. Kogu töö võttis aega keskeltläbi 9 tundi kuid õhtuks mil olin juba täielikult läbi omadega oli kõik valmis. Läksin festivali alale silmad väsimusest paistes kuid plaat täis biite mille peale veel vaja karjuda.
Kohale olid tulnud ka mu support team, Monika, Tiago, ning mu suurim joomasõber Pedro di Pedrolino. Loomulikult esindas Bitolsko tiimi mu kallimad sõbrad Ewa ning Mauro. Kuna ma olin eelnevalt kokku leppinud Nikolaga et esinen vaid juhul kui saan 5 liitrit õlle tasuta, siis hakkasin ennast vaikselt õlmariga soojendama. Olin nii väsinud et vajusin peaaegu magama, sest laiviaega aeti aina hiljemaks ja hiljemaks, arusaadav muidugi sest kohal oli vb 100 inimest ja ma ei viitsiks käputäie njaoks laval karata ja karjuda. Ootasime siis kuni festivali alal oli keskeltläbi vähemalt 500 inimest.
Peale nii mõndagi päris kohutavat dj setti läksin lavale oma „Hoiatuse” taktis, kuid kui mikker käes karjusin et pange see kuradi biit kinni. Üritasin rahva käima tõmmata samal ajal oma õlmarit rüübates, suhtlesin kõigiga promillikeeli ning rahvas liikus rohkem lava juurde. Oma kõigest viie loo jooksul sain ma rahva hüppama, karjuma ning kiljuma, ning kõik see hoolimata sellest et nad ei mõikand sõnagi mu lüürikast ja see oli ülihea tunne. See õhtu lasi mind vabaks.
Kogu üritus sellega ei lõppenud kuna peale mind astus lavale mingi coveridioot ning peale teda pidid lavale astuma Bulgaaria superstaar-räpparid kuid mul oli sellest pohhui, mina olin oma töö teinud ja hästi, ning liikusin oma rahvaga kodu poole. Vahepeal oli Pedro aga jõudnud end purjakile juua ning tee osutus suhteliselt aeglaseks ning kukkumiste rohkeks. Parim osa sellest oli see kui Pedro jäi seisma et õlle osta haigla ligidal asuvast kioskist ning hoolimata sellest et kell oli 9 läbi sai ta selle kätte. Seega oli avastatud uus kodule ligemal asetsev illegaalne alkospot. Õlle aga polnud just parim viis Pedrole energiat anda, ning tee peal kukkus ta 3 korda ning laaberdas nagu hull. Lõpuks aga saime ta minu poole ning kui ta rõdul värsket õhku hingas jõime me sees veini et lõõgastuda.


Vahepeal
Sain üks hommik kirja Agalt, mis kirjeldas et olime ühe teema tomati (kirjas et hulga köögivilju) ära kasutanud ning avanud tema koola pudeli. Ma sain kõvasti naerda kuna see Poolakas kes elas samas toas Anaga, ning seina kaugusel minust kirjutas mulle e-maili, no mida vittu xD.
Enne kui oma Serbia-Bulgaaria tripile läksin oli mul aga vaja oma projekti avaldus valmis saada ning päevad ööd, töötasin selle kallal. Olin peaaegu lolliks minemast sellest ilast mis mul 20 lehekülje jooksul oli vaja kokku kirjutada kuid reede hommikuks mis oli hiliseim aeg see valmis saada oli ta lõpetatud ning valmis saatmiseks Euroopa komisjonile.