Serbia Seminar

Oli kuum Augustikuine päev, asusin liikvele oma kodusest getost kella 8 paiku. Läksin algul kellatorni juurde, sest olin eelmisel õhtul oma telefoni taksos ära kaotanud ja lootsin selle hommikul tagasi saada. Ja kurat küll, esimene takso mis parklasse ilmus oligi see kuhu oma fööni jätsin. Ja ka taksojuht kes kuus healjuhul 200 euri teenib ning selle eest trahve maksab ja peret kasvatab andis selle mulle ilma suurima pärimiseta tagasi.
Perfektne, edasi liikusin ringile et hääletama hakata, skopje poole..Ma ei mäleta kaua mul läks ja mis juhtide abil ma sinna jõudsin aga lõppude lõpuks ma ikkagi jõudsin, ning kui Skopjes Pedro ja teistega kohtusin hakkasime koheselt õlmarit jooma. Jätkasime niiviisi kuni mina ning Pedro olime parajalt purjakil ja kell oli 23.. Sealt siis idee, liigume edasi. Kuna mul oli vaja Agrisega kokku saada et seal siis VCS majas ööbida siis meie teed hargnesid.. Ülla ülla, sest Pedrol on Agrisekartmise sündroom.
Saime VCS pundiga kokku kesklinnas, kus nad parajasti tähistasid Ludi lahkumispäeva, ning ma jäin veelgi rohkem purju, aga mis sa minust joodikust ikka loodad. Lõpuks selgitasin oma plaani järgmisel hommikul varakult ärgata ja Serbia poole kihutada, Belgradi treeningule. Ludiga hüvasti jäetud, vaibus meie pidu ning roomasin magama.. Sain vaevu silmad kinni ja helises äratuskell.. Läksin kõigepealt tsekkisin mida Pedro ja Caroline teevad ja paluda et nad kelleltki rongis pileti küsiksid..
Jõime veel ühed hommikused õlled ja ma ootasin koos nendega kella poole 11ni rongi, kuid siis otsustasin et kui ma liikuma ei hakka siis ei jõua kunagi kohale.
Jõudsin siis seejärel autoteele mis viis igale poole, algul Bitola, Ateena, Sofia, Belgrad jne.. Hääletasin ja hääletasin ilma mingi sildita siis tükk aega kuni hakkasin jalutama. Jalutasin endal pea ajud vedelaks, sest kuhu ma peale pikka tatsamist jõudsin oli Kumanovo teemaksutoll, mis asus 30 km Skopjest. 6 tundi peast segi minemist ja jõudsin lõpuks punkti kust edasi mu jalad küll enam ei kandnud. Miks ma üldse nii pikalt kõndisin oli vaid puhas tunne edasi jõudmisestmilleta ma ei saa reisida.. Seega istusin tolli ees ja hääletasin edasi.. Aga ei miskit lausa 2 tundi passisin seal. Algul istusin niisama oma BG sildiga ja siis kui avastasin et varsti läheb pimedaks siis seisin otse tollipunkti juurde ja küsisin igalt juhilt serbia siltidega ega nad Belgradi poole ei sõida ja mulle küüti ei taha pakkuda.
Lõpuks mingid tüübid vastasid inimlikul kombel ja ütlesid et lähevad Vranjesse, mis on esimene linn ja ma vastasin et visake mind kasvõi piirile, mul on pohhui, ma tahan viimaks Makedooniast edasi jõuda.. Kui tüübid küsisid ega tolli juures platseerivad mustlased minuga pole ja ma eitavalt vastasin lasid nad mind oma autosse ja mu sõit algas viimaks..
Kui ma seletasin et olen vabatahtlik ja liigun seminarile ja selgitasin mis ma üleüldse teen ja kes olen ütlkesid tüübid et nad tegelikult lähevadki Belgradi, lihtsalt algul ei saanud usaldada minusugust hiiglast poole tosina musltasega kerjamas mu selja taga.. Ja seega, liikusime koos järgmised 5 tundi, millest üle poole ma magasin.
Lõpuks kui Belgradi jõudsin ja rongijaama ligidal maha astusin helistasin Pedrole ja kuulsin et nad pole veel kohalegi jõudnud ja ikka veel poole tunni kaugusel Belgradist. Mu kõndimine ja peaaegu et peast segi minemine oli seda nalja väärt, sest cmon peale minu trippi veel enne mind lahkunud rongi oodata on ikka megakoomiline mu arust.
Lõpuks jõudsid ka Caroline ja Pedroline kohale, ning oli tore omasid näha.. Võtsime takso hotellini sest olime väsinud pärimast kes kuidas ja millega sinna rajooni jne saab. Seejärel võtsin dušši ja mõtlesin et kuna kõik enne minuga pärid olid siis lähme koos õllefestivalile mis sel õhtul lõppema pidi, ja kus ka Ewa ning Mauro pidid olema. See plaan nii väga ei õnnestunud, sest pedro ning Caroline olid surmväsinud. Ma olin ka tapvalt väss aga õllest ikka ära ei ütleks.
Seega läksin suurlinna ekslema, kõigepealt küsisin portjeelt kus trammipeatus on, sealt edasi sain teada et kesklinna poole läheb sel ajal ainult 1 buss ning seegi on pea viimane. Bussis sain juhised kuidas sealt edasi saada, kuid kui valitud peatuses maha läksin ja järgmist bussi ootama jäin läks kõik perse. Mauro ega Ewa ei vastanud telefonile, või oli number väljas, türa seda teab.. igaljuhul kui ma tund aega seal passisin ja bussi ootasin otsustasin et see ei tule arvatavasti.
Seega püüdsin tagasi hotelli jõuda, aga kuna kell oli peaaegu 2 ja bussid ei tundunud liikuvat enam üldse, siis hakkasin inimestelt küsima kus mu peatus üldse asub. Ainus mis ma teadsin oli Electricheski facultet, ja tüübid kes lõpuks peatusid ja otsustasid mind aidata ütlesid et selliseid koole on belgradis oma 6 tükki, ning peatusi rohkemgi. Seega ainus info mis sain juurde lisada oli stepeni, ja kui nad arvasid et see on vojdovde stepeni, saime lõpuks sotti kuhu mul minna vaja. Nad siis ütlesid et jala on sinna 10 km ning ma küll mõtlesin et peale 30 pole see munnigi siis üks tüüpidest lisas kohe ka et võib mind juhatada kohta kust ööbussid liiguvad, ning ma võtsin abi koheselt ka vastu. Jõudsin ööbussi, sealt hotelli ja vajusin poolsurnuna voodisse.
Järgmisel hommikul ärkasin tegelt kuskil 2 paiku alles a see oli pohhui. Trippisin ringi veits hotelli ligiduses kuna kedagi teist polnud veel ilmunud. Rahvast hakkas aina rohkem kokku tulema ning seejärel oli siis kena tutvusmine ja teekonnast mulisemine. Õhtusöögi järel saime hakkama ka sissejuhatusega kordinaatorite poolt kus muidugi ennast tutvustades ütlesin ma "Hello, my name is Rafael, Im still drinking".
Peale tutvumist läksime parki jooma kõigiga, kaasaarvatud ka kordinaatoritega.. Saime kõigiga veelgi rohkem tuttavaks ja peale kuni kella 2ni joomist jõudsin oma tuppa.. PS naabriteks olid meil Pedroga Ewa ja Caroline, seega vana hea seltskond, ainult et Chrisi joomaklubisst oli Ewa asendamaks, mis oli veelgi parem mõnes mõttes.
Järgmisel päeval oli meil tihe seminarikava mis oli ausaltöelda veidikene tüttav kuid see eest andis teada et peagi saavad minu küsimused ka vastust või mingisugust abi.
Õhtul läksime taaskord jooma parki, kust edasi ma ei mäleta mis sai üldse.
Eelviimasel päeval saime kõvasti vaba aega pealelõunal ning kuna meie rahaarvestused milles ma tegin neile kõigile külmalt tünga öeldes et ma kaotasin piletid ära, said aetud siis oli põhjust joomiseks :D.. Alustasime paari õllega 5 paiku ning liikusime mööda kesklinna seda avastades. Seejärel saime veel mõne pundiga kokku ja ostsime veelgi õlle ronides kesklinna parki künka otsa, nautima vaadet jõele ning lobisedes.
Lõpuks jõudsime lobisedes Genesisega järeldusele et tahaks veelgi kesklinnas ringi liikuda ja seda näha seega, läksin kahe Hispaania Tsiika ning hollandi modellimõõtu Lauraga ringi trippima. Tervel teel oli muidugi õllepurk ka käevangus, no sümboolselt et janusse ei sureks.
Rändasime jalad valusaks, kadusime ära ja otsisime ja otsisime, kuni lõpuks lihtsalt puhtjuhuslikult nägime oma punti kuskil välibaaris joomas. Liitusdime loomulikult nendega, ning jätkasin õllemanustamist. Pedro oli vahepealse 3 tunniga täiesti purju jäänud mis tema kui õllenarkari puhul oli suhteliselt ebareaalne. Peale seda baari avastasin et mul ei jagu raha rohkem kui 2ks õlleks rohkem ja otsustasin et lähen hispaanlannadega tagasi hotelli.. seal aga nägin Chippit, kellega kogemata juttu puhuma jäin ja avastasin et ta oli meile antud 100 eurose pooleks jaganud ja sai mulle ära maksta. Mis mul siis ikka teha oli, läksin välja et valuutavahetuse leida.
Valuutavahetuse asemel leidsin aga purjakil noored meie kodusest pargist ning ostsin siis endale ühe mürsu et nende seltskonnaga purju murrakus liitumist teha.
Sain paljude toredate Balkani noortega tuttavaks, kes olid peagi teel oma EVS sihtpunktidesse.. Enamuse ajast veetsin mingi Serbia piffiga kelle nime ma enam ei mäleta aga see pole oluline, oluline on see et mu õhtu lõppes poole viie paiku hea une ja naeratusega näol..
Hommikul, võinoh lõuna paiku avastasin, et ka Pedro oli lõpuks tee hotellini leidnud ja magas riiete ning ühe tennisega.. siiski naeratus näol. Kui ta üles ärkas hakkas ta täiesti segast teemat ajama "But why, why there are monkeys on the clouds - Pedro what happened to you - No man, why the monkeys on the clouds are Spanish like Coka Cola?" See möla jätkus oma pool tunnikest, kaasaarvatud lauluga "Ukraine, cokaine, ukraine cokaine BRAIN" mille Pedro pühendas Agrisele. Seejärel otsustasime administratsiooni helistada sest meil polnud enam ühtegi töötavat tuleallikat et suitsu teha.. Peale üht tüngakõnet proovisime uuesti, ja mis meile vastati tundus mu pohmas peale nii uskumatu naeruväärsusena et ma ei suutnud enam ühtegi muud sõna suust välja kui Okey.. This is non-smoking hotel (Hoolimata sellest et Serbias on kõik suitsetajate tarvis, kõik hotellid, restoranid on tuhatoose täis ja tossa kus tahad)..
Sel päeval Pedro jäi oma tuppa ja ei lahkunud sekundikski sealt, veelgi, ta ei tõusnud pea kordagi voodist, ja palus mul veel talle prügikast tuua igaksjuhuks.. See oli aga meie viimane seminariõhtu ja kui ma kordinaatoritele teatasin et Pedro töötab ikka veel oma projekti kallal, luua non-sense puu, jätsid nad ta rahule. Õhtul hakkasime loomukohaselt jooma, ja see oli väga lahe ja chill..
Jõime kella 1ni ja mängisime plastiliniga nagu väiksed tatikad, aga nalja sai korralikult. Peale seda läksin Burekit sööma enne magamaminekut ja seda tehes jäin müüjaga lobisema.. Kella 2ni mil ta vahetus lõppes..

Järgmisel hommikul sõime hommikust, jätsime kõigiga hüvasti ja leppisime et näeme veel kõiki oma teel :)
Sealt edasi algas mu Bulgaaria tripp aga sellest siis juba peagi.