Sünnar, Pivofestar ja Ohrid
Ma ei mäleta mis vahepeal juhtus väga, Marie ja Pat läksid minema jne. Igaljuhul neljapäeval päev enne mu sünnarit läksime õhtul välja, sain maffi Marianilt ja paffisime kõik koos rõõmsalt, mina Ewa, Mauro ja Marian. Peale seda läksime üht kontserti jälgima. Ja see oli imepärane selleks õhtuks. Mõnus soe ilm, mõned maffid ja õlle täiustasid mahedat muusikat. Peale seda läksime edasi parki jooma ning lahkusime mingi 1 paiku keskelt..
Järgmisel hommikul ärkasin, tegin tegusid, pakkisin jne kuni lõpuks poole 4 paiku kokku saime et hääletama minna. Saime suht kiirelt auto peale ja otse Prilepisse, kus 5 paiku alustasime purksi ja õllega. Siis liikusime Astridi, kohaliku vabatahtliku korterisse et asjad jätta ja oodata kuni ilm veits jahedamaks läheb kuna oli kõrvetavalt kuum. Kell 7 vms süütasin oma viimse joindi ja kallasin viimase topsi õlmarit enne kui Festivali alale tagasi läksime. Saime kokku prantslaste Arthuri ja Marjoriega ning hakkasime õlmarit kallutama. Siis 10 paiku läksime rongijaama Chrisile ja Carolinele vastu. Peale jälle üht trippi astridi poole jõudsime tagasi ja hakkasime veel rohkem jooma. Istusime ühes telgis koos peacecorpi vabatahtlikega Usast ja nautisime festivaliatmosfääri. Kui mu sees oli oma 7 õlle ja suht täis, sai tantsitud ja hullu pandud jne, avastasime et see õlletelk pannakse kinni ja veel parem, meie eest on makstud..
Liikusime edasi kuskile baari kus läks eriliseks mürgliks, Alustasime tantsimisega kuid see jõudis kiirelt edasi segaseks hüppamiseks, karjumiseks ja mällerliiklemiseks. Mõni pits tekiilat tegid ka oma töö, ja kui 5 paiku Ewa, Mauro ja Goshaga hüvasti jätsime jõudsime varsti Chrisi ja Carolinega Prantslaste karavani, kus imetlesin oma rottilastud õlleklaasi kuni Astridi poole jõudsime. Enne veel kui magama jõudsin mõtlesin kui suurepärane sünnipäev mul oli. Olin ülimälleris, kuid nautisin igat hetke sellest, mu kingid olid ka parimad ever, nagu näiteks 2 pitsi, tuhatoos ja õlleklaas mille rotti lasin viimasest baarist. Mu ümber parimad inimesed, nagu päiksepaisteline Ewa, Iiri joomakaaslane Chris, tuulepea Caroline, veidi kahtlaselt omapärane Mauro Arnold svartsernigger ja kõik need teised kes tegid selle päeva parimaks.
Järgmine hommik olin suremas, nii jõhkrat pohmakat polnud ma ammu tundnud. Siis kui end viimaks püsti sain, ronisin poodi, a kuna sandaalide jalga saamine tundus liiga keeruline bizniss olevat mu jaoks läksin paljajalu. Asfalt kõrvetamas jalgu keksisin poodi tervitades kõiki sees olijaid FODASSS'ga. Ma arvan et kõik poes olijad pidasid mind poolearuliseks tondiks, a mul oli pohhui.
Peale tundideviisi lebotamist ja kannatamist sain sõnumi Ewalt et nad on liiga sitas seisus et hääletada Prilepisse, seega tegime sõjaplaani liigutada pidu Bitolasse, ning peale veel oma 4 tundi passimist läksime keskele, jõime viimased festariõlled ja hüppasime bussi peale.
Minu pool hakkasime koheselt jooma ning peale õlle liikusin ma rakija poole ning see littis peale 2 tunnist joomismängu konkreetselt ära. Nii ära et kui head ööd Carolinele ütlesin ja viimast korda Fodass hüüdsin käed üles tõstes kukkusid mu püksidki maha..Fodass..
Järgmine päev algas pohmeelaga, kuid kella kolmest hakkasin jooke neelama. Kuna kui kõik kokku saime mu elutoas tuli Ewa mõttele et mängiks tõde ja tegu. Alles järgmine päev avastasin kui haige mõte see oli. Esiteks jõime pidevalt ja tolle viie tunni jooksul tegime kõike et mu naabruskond peaks mind mingiks ära kammind totakaks. Esiteks läksin naabri ukse taha ja küsisin talt peldikupaberit, põhjendades et tahan ilgelt sittuda. Siis jooksin maja ees Indiaanikostüümis tehes sõjahäälitsusi. Tantsisin kleidis oma maja ees, hoiatasin naabreid tuleva maailmalõpu ees, jooksin ümber maja lauldes, viskasin püksid maha jne jne. Teisedki tegid seatempe, Mauro viskas oma püksid poes maha kogu rahva ees, Ewa käis antenn pea otsas ringi ja ütles mu naabile „I'm a TV, can you turn me on“. Vele läks poodi veini ostma, otsa ees kirjad „I'm your bitch“. Mauro kutsus 60 aastase kohtingule ja tegi abieluettepaneku mingile tüübile. Chris strippis 7 aastaste laste jaoks ja Caroline peaaegu abiellus ühe poetöötajaga.
Peale seda mingi 9 paiku hakkasime liikuma keskele.. Tee peal jõime ära veel 2 pudelit veini ja kogu teekond oli päris naljakas. Chris ja Caroline pidasid toidusõda ja vaidlesid sõna Retard häälduse üle. Kui jõudsime baari jõime rõõmsalt edasi, õlle, tekiilat ja mingeid muid kahtlasi shotte. Vahepeal tahtis Chris skoorida mingi kena Makedoonia piffiga ja kui wingmanina tõmbasin ta vestlusesse mingite piffidega tuli ta 10 mintsa hiljem tagasi ütlemata miskit, lihtsalt imiteerides lennuki kukkumist :D.. Peale seda üritasime minna Raschekori kuid see luhtus kuna kõik peale minu kandsid lühhareid ja see oli keelatud. Rääkisime veel mendiga kui naeruväärne see on ja temagi nõustus meiega. Seejärel läksime kellatorni juurde parki, ostsime ühe suure õlle jõime edasi, kuid vahepeal tuli Carolinel idee minna purskkaevu ujuma ja seda ta tegigi, 3 korda tõmmates kaasa Ewa ja seejärel Maurogi. Lõpuks siiski ronisime takso peale ja läksime koju.. Oli üks paganama tore õhtu.. Ainult et järgmine hommik vaatas mind silmade armee, pooled naersid ja pooled vaatasid mind kui imelikku väärakat.
Vahepeal
Teisipäeval juhtus minuga miskit millest ma pikemalt ei räägi, et miks ja kuidas, kuid kogu mu unistustest ja lootustest loodud maailm kukkus hetkega kokku ja mulle otse lagipähe.. Seega helistasin oma lemmiklibule Maryjane'le, kuid see oli viga, sest peale paffimist kui püüdsin magama minna, andis see mulle parakad.. Kuulsin hääli nagu keegi kõnniks mu korteris, ja mingit kavalat irnumist nagu nois õudukates. Peale kaht korda täiskontrolli et keegi tegelikult pole mu korteris läksin tagasi voodisse püüdes lihtsalt veenda ennast et türa jää magama raisk, ära mõtle enam.
Järgmine päev oli endiselt perses meelega ja masenduses, seega pidin linnast põgenema, sest seda ma oskan kõige paremini. Läksin Kavadarci et Pedroga kokku saada ja veel manti sebida. Hääletamine oli eriti vittus seekord ja enamuse ajast ma lihtsalt kõndisin, kuid see päev oli parajalt väsitav, seega kui koju jõudsin olin valmis pikalt magama.. Kuid oo ei 20 mintsa peale seda kui koju jõudsin jõudis kohale Mauro 2 hollandlasega kes vajasid öömaja paariks ööks. Vaimus vandusin no türa küll, kuid ei saanud neid perse ka saata. Seega leppisin paratamatusega ning peale jutlemist ja teiste lahkumist sain aru et kui tegemist on Hollandlastega peab maffi tegema ning seda me ka tegime.
Järgmine hommik olin ikka veel kuradi väsinud, ning lülitasin oma telefööni välja et keegi ei segaks, kuid seegi eriti ei aitand, kuna peale üht hommikujointi sain teada et pean sivaruttu kontorisse ronima, oma keeletunniks. Jõudsin sinna, sain 20 mintsa keelt ja sülitasin seejärel.. Fodass kui väsinud ma olin. Kuid pidin poolteist tundi tühja passima kuni Ewa kohale jõudis. Ajasime veidi juttu kuid ma ei suutnud kaua ning ütlesin et lähen puhkama. Seejärel läksin koju ja magasin kuni poole 9ni, kui avastasin et ohh vittu, pean paari tunni pärast rongijaamas olema Chrisil vastas kes peaks Laupäev koos kambaga Albaaniasse minema. Okey ronisin kohale, sain kokku ja peale kiiret taksot läksime damoi,kuhu ka mõni hetk hiljem jõudsid Hollandlased koos Mauroga.. Paffisime seejärel jälle ühe paksukese ning siis läksin magama.
Hommikul aga sain sõnumi et kontorivõti on minu pool ja ma pean 10ks kontoris olema.. Okey roomasin kohale, passisin tund aega kuni keegi tuleks ja siis tõmbasin nahhui.. Sain kodus paar tundi magada.
Päeval polnud miskit huvitavat, kuid õhtul plaanisime veelkord chrisiga välja minna et naisi sebida ja juua korralikult. Alustasime rakija pitsidega ja kui piisavalt täis olime jõudsime kesklinna. Esimene kord rachekor ei toimind kuna järjekord oli kuradima pikk ja peale pooletunnist ootamist tõmbasime nahhui. Niipea kui Base' jõudsime suleti seegi.. Peale seda proovisime kõige hullemasse ööklubisse sisse saada, kuid see oli täielikult suletud, faking Positive nahui. Igaljuhul läksime sala-alkopoodi ja ostsime õlle ning istusime pargis maha et laulda,karjuda ja niisama vestelda. Peale seda kui mingid piffid ütlesid et Rachekor on ainus avatud klubi tol õhtul saime idee et prooviks uuesti.. Kuid seejärel avastasime järjekordselt et lühharitega pole meil munnigi teha, ja võtsime takso.. Jõudsime koju 4 paiku ja peale seda lihtsalt laskusin voodisse.
Ohrid – nema šansi
Laupäeva hommik oli keeruline, olin vaid 5 tundimaganud kui 9 ärkasin et teised Albaania tripile ära saata. Siis aga avastasin et Chris on ikka veel liiga vittus et kuskile minna, ja ronisin siis ise välja et teistega hüvasti jätta. Ewa oli veits pettunud et Chris nii lapselikult käitus kuid soovisin talle parimat reisi kuna ta oli liialt stressis liiga pikalt Bitolas olemisest.
Koju jõudsin olin rämedalt väsinud ja rullisin ühe J et ära vajuda, kuid türaaaa küll :D 10 mintsa hiljem tuli sõnum Chippilt, et tema ja ta tiim on poole tunni pärast Bitolas ja valmis Ohridisse minekuks. Tund hiljem jõudsid nad mu korterisse ja mina olin ikka veel jumala vittus, väsinud ja pohmakaga. Kuid Chippy see mees oskab veenda inimesi ja kuna ma olin niikuinii veel veitsa mases mõtlesin et sitta kah saab Fun olema, ja veel sitaks.
Seega vaikselt tibusammudel ja kannatades ronisime tee äärde et hääletama hakata. Töötasime 2's tiimis ehk pohmakaga ja ilma – Chris ja mina, ning Chippy, Astrid ja Artur. Loomulikult said pohmakata inimesed enne meid auto peale, kuid see ei kõigutanud meid, ma jõin tee ääres ühe õlle ära ja tunne läks paremaks. Järsult varises ühe veoauto puidulaadung keset teed ja see oli shokeeriv kuid minu kui sassis meelele naljakas samal ajal. Seega läksin teisele poole teed istuma ja ootama millal tee vabaks saab. Kuid kohe peale vabanemist peatus üks auto ja kihutasime selle peale. See viis meid aga otseteed Ohridisse, ja maha saades järasime ühe bureki ning õlle näpus liikusime teistega kokku saama.
Nemad omasid aga plaani minna mingi kalju otsa kirikut vahtima. Ma ei saanud üksi passima ka jääda, seega võtsin veel ühe õlle ja lonkasin kaasa. Tee peal sai veits veesõda peetud ja kui kohale jõudsime üllatas meid see vaade korralikult, Kirik ise, kalju, ja rand, FODASSSSS. Peale seda plaanisime süüa osta, ning minna 20 km eemal asuvasse randa.
Peale söömat ja taksot randa olime kohal, ning algul mõtlesime et see oli sitt mõte, kuna telkimisplatsi eest pidi maksma ja kõik ilusad naised paistsid olevat ära minevat. Kuid siiski liikudes läbi karavanimere jõudsime meie spotini ning lõime telgi püsti. Kui nägime milline rand oli jõudsime järeldusele et tulek polnud üldse halb mõte. Seejärel läksime ujuma,mis oli ülivärskendav peale hääletamist ja rämedat pohmakat.. Seejärel ostsime joogid ja hakkasime telgi juures vaikselt pihta, misjärel liikusime edasi ühte baari ranna äärel. Mõned joogid siia-sinna, jääkuubikute sõda ja lollused, ning olime valmis lolliks minema. Mõni hetk hiljem, kui vaatasin parajasti üht piffi baarileti ääres, tuli ta järsku minu poole ja suudles mind põsele, esimene küsimus oli fodass :D:D kust ma tean sind, ja kahjuks polnud vastus nüüdsest vaid organisatsioonist, kuid mis seal ikka, järgmine kord kutsun kohvile või miskit :D.
Olime parajalt täis ja mingi 1 paiku tuli hull idee et peaks ujuma minema, mitte lihtsalt vaid skinny dipping ja noh mul oli pohhui, seega hüppasime kõik järve, ning avastasime uue hobi.. Jällegi kõik koos üritasime ühe paadi peale saada mis oma 100 meetrit kaldast eemal ankrus seisis, kuid kui peale tunniajalist proovimist ja ebaõnnestumist karjus rannavalvur meile what the fuck are you doing get tha fuck off, saime aru et peab punuma. Seejärel läksime tagasi baari, jõime edasi ja otsisin pilguga toda baaridaami, kuid kui see ei õnnestunud keskendusin endiselt joomisele. Mõni hetk hiljem peale seda kui telgist ka viimane õlle joodud läksime otsima kohta kust tasuta juua saada. Seegi ei õnnestunud kuid lõpetasime otsimise ühel House muusika peol ning niisama nautisime õhkkonda. Artur tegi meile ühed tekiilapitsidki välja ja elu oli ikka veel ilus.. Alles siis kui 4 või 5 paiku telgi juurde jõudsime, istusime maha ja haudusime plaani et kas magama minna või teha miskit huvitavat.
Ja justkui imeväel jõudis meie juurde mingi tüüp kes lihtsalt ütles „Anybody wanna join me for a joint“ ja mu vastus oli loomulikult fooodasssssssssss, ofcourse. Ja türa, see oli hea joint ja sigakange maff, ning peale seda olin ma ikka kuradima vittus. Istusime ja irnusime kõige mõttetumate asjade üle.. Nagu näiteks meenus Mauro ütlus „You put your funnypants on“ või siis mõtlesime mida Agris tha almighty assassin teeb jne jne. Ma olin naerukrampides enamuse ajast ja lihtsalt lebasin maas veereldes edasi-tagasi. Seejärel ronisime kõik telki, kuid see oli nii kuradi naeruväärne, 4 meest, üks naine, ja ühes telgis, see oli reaalselt nagu kilud karbis, ja ma veetsin mingi tund aega lihtsalt irnudes, kuna ka Chris ei suutnud irnumist lõpetada, a lõpuks ajas me irnumine ja tõmblemine Chippi ja Astridi veits närvi ning nad tõmbasid jeehat telgist.
Ma ise sain kuradima 2 tundi magada vist, kuni telgis olemine muutus võimatuks, ja see tundus kui saun. Tulin välja, küsisin kelleltki tobi ja kui selle ära tõmbasin tundsin et olen ikka veel putsis :D. Normaalne raisk, pohmeela, ikka veel sassis, ja kuradima väsinud tõmblesin ringi kuni 9ni, ning seejärel läksime ranna äärde, kus viskasime lamamistoolile pikali, ja see oli parim tunne sel päeval. Mõnus vari päikse eest mõnus ase ja kerge tuuleiil järvelt, see tundus olevat justkui paradiis, mida vaid filmidest olen juhtunud nägema. Magasin seal tunnikese, kuni meilt taheti raha selle eest nõuda, ning seejärel tõmbasime lihtsalt nahhui ja ütlesime et meil pole sentigi ja meid ei koti.
Käisin korra ujumas veel ja tsekkisin baari kuid baaridaami polnud sääl.. Siis kogusime end kokku, sõime veidi ja asusime teele, bussiga Ohridisse ja sealt jätkasime hääletades. Ja otseloomulikult oli chippy tiim rohkem õnnega koos kui meie. Me chrisiga olime lihtsalt parajalt pasa sisse määritud. Kuid tund aega peale neid saime siiski auto peale ning otse Bitolasse. Jõudsime korteri juurde lootes et viimaks saab puhata, viimaks saab magada, kuid eiii, mul polnud võtit kaasas ja Agnes oli ka kuskil ära, seega passisime tund aega maja ees, vahepeal kõik sendid kokku korjates, vee ja tobi jaoks.
Sejärel läksime korraks poolakate korterist läbi ja sain oma võtme, jõudsin tagasi, sõin ühe võiku ja käisin pesemas end ning seejärel lihtsalt kustusin ära, mingi 8 paiku õhtul juba, ja ärkasin alles 8 hommikul
Aitäh
Monday, July 26, 2010
Monday, July 5, 2010
Isosengo
Ülivittuuuuuuuus
Reedel olin ikka veel vaene, kuid asusin hommikul pale müslit ja dušši töö poole teele.. Just siis kui olin Getost välja astunud heistas mulle üks vend teatrist kelle nime ma ei mäleta a pohhui, igaljuhul pidin minema infokeskusesse. Pool tundi ja 3 km hiljem olin ma kohal, ootasin veelmõned minutid ja siis visati meid Marianiga Heraclea juurde. Niisiis tegime rasket tööd järgmised 2 tundi mis tähendas istumist ja mõningaid suitsupause.
Marianiga juttu rääkides sain teada et ka tema maffi paffib, ja lisaks on varasemalt päris pikalt müügiga tegelenud. Igaljuhul peale seda rasket tööd läksime lendlehti hotellidesse laiali viima, ja selle jooksul lppisime kokku et õhtul saab kokku ja võtab miskit ette. See küll ei kukkund kokku mu plaaniga minna Kavadarci ja Matej'ga suitsetada ning sebida oma varud sealt, aga mõtlesin et kui see miskit head on ei pea ma kaugele minema.
Läksin infokeskusesse kus mind juba otasid Pati ja Marie, ning tõid häid uudiseid ehk see et nad ootavad Lenkat rahaga..Wohohoahh.. Normalna mõtlesin, kuid kui Lenka kohale jõudis üllatas ta meid vaid osaga rahast, a noh pohhui, peale nädalat kapsast oli see ka hea vaheldus. Läksime Fresh Burekisse sööma seejärel, ja ma haarasin lausa 2 järjest.. Siis takso, ja padavai damoi, kus lebotasin päev otsa tühja, vahepeal isegi vajusin magama diivanil, aga ma ei imesta enam, sel diivanil on miskit viga.
Lõpuks helistasin Marianile kes ütles et maffiga läheb veel veidi aega. Passisin järjekordselt tühja mõne tunni kui ilmus Mauro õlmari ja jalkameeleoluga. Mõni aeg hiljem jõudis kohale ka Ewa ja pool tunnikest peale seda helistas Marian kes ütles et peaksin kellatorni juurde minema.. Läksin välja lubades et tulen veel tagasi (niipea see ei juhtunud) ja laskusin Bitola reedeõhtustesse tänavatesse. Istusin taksosse ja ootasin vist mingi 20 mintsa seal et lisanduks veel 2 reisijat. Lõpuks sain kokku Mariani ja kahe Nikolaga, ning istusime ja ootasime ja helistasime, noh nii kombekohaselt.
Olguke, liikusime mu kodukandi ligidusse peale mõnda aega. Jõudsime spoti ligidusse,kus jäime Marianiga Nikolasid ootama, ning vahtisime seal pea tunnike juttu ajades kuni poiskad lõpuks kohale jõudsid me pakikesega, kus oli umbes 2 giid.. Rullisime sellest 3 jointi millest mo rullitud oli peajagu getsine ning koheselt läitsime selle, ning peale esimest maffi köhisin oma kopsud peaaegu välja..Kuu aega mahveita on ikka päris pikk aeg.. Kui esimene paksuke lõppemas oli ja ma juba parajalt vittus omadega läideti märkamatult tein ja pidin jätkama. Peale teist käisin kusel ja tegin ühe tobi mis just kõige parem mõte polnud, sest peale seda läideti ka kolmas joint ja kui see oli lõpule jõudnud olin nii kinni et ka pesumodellid ei saaks lahti.
Istusime ja kuulsime mussi mille ajal hakkas kõs veelgi intensiivsemalt mõjuma ning ma olin peajagu ülle. Läksime kesklinna poole ning ma ei taha tead mida must möödakõndivad inimesed arvasid, sest liikusin kui sült mingi instinkti alusel. Läksin poodi et osta miskit juua, kuid valisin kombekohaselt kõige rõvedama joogi mida nii kinnise peaga juua, nimelt greibi schwepps..Öahh.. Kui jõudsime keskele istusime kuskil mingi kahtlase asja juurde maha, mingi monument või midagi, kus päeval pilpapedesid näha ja õhtul noori, ootamas homset.
Istusin seal niiviisi ja ralgutasin kuna muud ei suutnud. Peale mõnda aega tuli mul kinnisidee et pean miskit süüa saama, ning kuigi teadsin et nii putsis peaga pole see parim idee, kuid ei saanud mõttest üle ega alt, seega läksin Bombatasse. Teadsin et seal on linna parim Tost, aga tahtsin purksi, ja lolli peaga lootsin et ka see on hea. Sain kätte ja friikaid krõmpsutades liikusin tagasi monumendi poole. Oled sa kunagi niivõrd putsis olnud et see rikub isegi su söögielamuse ära..pähh.. Friikad tundusid päris head kuigi nende söömine ise polnud nii hea, kuid purks ise, no mida vittu, kuidas saab seda keegi purksiks nimetada. Mingi arvataasti aasta aega vana poolplastik kotlett vahel, salat mis ei tohiks kunagi ühtegi purgerit puutuda, ning viimaks kaste mida purksi enda jaoks ei jagunud absoluutselt ja seda asendas selline hunnik pipart et isegi mehhiko rodeoklounid oleks aurama hakanud.
Olgu kannatasin kogu selle pasa ära,olles endiselt peajagu Üllega mestis ja peale lonksu svippsi mis täiendas seda rõvedust veelgi, hakkas mul kohati isegi parem.. Juu siis olin tõesti liiga näljane, a pohh, kui ilmus aeg minna tagasi kodu poole oli asi veelgi hullem, mu pea hakkas aina rohkem vajuma ja seda kaela küljes hoida oli aina raskem ja raskem. Lõpuks kui ühte poodi sisse astusin et suitsu osta tegin sellega elu suurima vea – see soojus oli juba üks miinuspuntk mu olekule, ja siis müüa kes mult midagi küsima hakkas pidevalt näol hoides mingit kavalat irvet. Pingutasin kõvasti et mitte lasta oma fantaasial talle sarvi pähe kasvatada ning poeletti leegitsema sütitada.
Ossaputs ma ütlen, mina enam kivis peaga poodides ei käi.. Siiralt kaalun hetkel kas nende vanadega üldse tasub suitsetada, sest ma see kui kogemus oli mulle piisav, pfff.. Peale poodi liikusin üksi edasi oma viimasel kilomeetril Geto poole, kilomeetril mis aina venis ja venis nagu ila su padjale. Kosutasin end veel 3 shoksiga ning peale neid oli vähemalt natukenegi parem olla. Jõudsin lõpuks kodusesse Brokelynisse kus ärkvel oli veel vaid Patrycia ja mu kallis külalised lahkunud, kuid mis sa tahad, kell oli 2 kui uskuda seda mis Pat mulle hommikul ütles. Tahtsin aega kivist olekut mitte raisata ning veel üleval olla et kirjutada, kuid kahjuks otsustasin enne seda filmi vaadata. Film oli midagi uhvoporno ja ajunussi vahelist ja ma ei saanud mitte munnigi aru.. Ärkasin poole kuue paiku diivanilt.
Reedel olin ikka veel vaene, kuid asusin hommikul pale müslit ja dušši töö poole teele.. Just siis kui olin Getost välja astunud heistas mulle üks vend teatrist kelle nime ma ei mäleta a pohhui, igaljuhul pidin minema infokeskusesse. Pool tundi ja 3 km hiljem olin ma kohal, ootasin veelmõned minutid ja siis visati meid Marianiga Heraclea juurde. Niisiis tegime rasket tööd järgmised 2 tundi mis tähendas istumist ja mõningaid suitsupause.
Marianiga juttu rääkides sain teada et ka tema maffi paffib, ja lisaks on varasemalt päris pikalt müügiga tegelenud. Igaljuhul peale seda rasket tööd läksime lendlehti hotellidesse laiali viima, ja selle jooksul lppisime kokku et õhtul saab kokku ja võtab miskit ette. See küll ei kukkund kokku mu plaaniga minna Kavadarci ja Matej'ga suitsetada ning sebida oma varud sealt, aga mõtlesin et kui see miskit head on ei pea ma kaugele minema.
Läksin infokeskusesse kus mind juba otasid Pati ja Marie, ning tõid häid uudiseid ehk see et nad ootavad Lenkat rahaga..Wohohoahh.. Normalna mõtlesin, kuid kui Lenka kohale jõudis üllatas ta meid vaid osaga rahast, a noh pohhui, peale nädalat kapsast oli see ka hea vaheldus. Läksime Fresh Burekisse sööma seejärel, ja ma haarasin lausa 2 järjest.. Siis takso, ja padavai damoi, kus lebotasin päev otsa tühja, vahepeal isegi vajusin magama diivanil, aga ma ei imesta enam, sel diivanil on miskit viga.
Lõpuks helistasin Marianile kes ütles et maffiga läheb veel veidi aega. Passisin järjekordselt tühja mõne tunni kui ilmus Mauro õlmari ja jalkameeleoluga. Mõni aeg hiljem jõudis kohale ka Ewa ja pool tunnikest peale seda helistas Marian kes ütles et peaksin kellatorni juurde minema.. Läksin välja lubades et tulen veel tagasi (niipea see ei juhtunud) ja laskusin Bitola reedeõhtustesse tänavatesse. Istusin taksosse ja ootasin vist mingi 20 mintsa seal et lisanduks veel 2 reisijat. Lõpuks sain kokku Mariani ja kahe Nikolaga, ning istusime ja ootasime ja helistasime, noh nii kombekohaselt.
Olguke, liikusime mu kodukandi ligidusse peale mõnda aega. Jõudsime spoti ligidusse,kus jäime Marianiga Nikolasid ootama, ning vahtisime seal pea tunnike juttu ajades kuni poiskad lõpuks kohale jõudsid me pakikesega, kus oli umbes 2 giid.. Rullisime sellest 3 jointi millest mo rullitud oli peajagu getsine ning koheselt läitsime selle, ning peale esimest maffi köhisin oma kopsud peaaegu välja..Kuu aega mahveita on ikka päris pikk aeg.. Kui esimene paksuke lõppemas oli ja ma juba parajalt vittus omadega läideti märkamatult tein ja pidin jätkama. Peale teist käisin kusel ja tegin ühe tobi mis just kõige parem mõte polnud, sest peale seda läideti ka kolmas joint ja kui see oli lõpule jõudnud olin nii kinni et ka pesumodellid ei saaks lahti.
Istusime ja kuulsime mussi mille ajal hakkas kõs veelgi intensiivsemalt mõjuma ning ma olin peajagu ülle. Läksime kesklinna poole ning ma ei taha tead mida must möödakõndivad inimesed arvasid, sest liikusin kui sült mingi instinkti alusel. Läksin poodi et osta miskit juua, kuid valisin kombekohaselt kõige rõvedama joogi mida nii kinnise peaga juua, nimelt greibi schwepps..Öahh.. Kui jõudsime keskele istusime kuskil mingi kahtlase asja juurde maha, mingi monument või midagi, kus päeval pilpapedesid näha ja õhtul noori, ootamas homset.
Istusin seal niiviisi ja ralgutasin kuna muud ei suutnud. Peale mõnda aega tuli mul kinnisidee et pean miskit süüa saama, ning kuigi teadsin et nii putsis peaga pole see parim idee, kuid ei saanud mõttest üle ega alt, seega läksin Bombatasse. Teadsin et seal on linna parim Tost, aga tahtsin purksi, ja lolli peaga lootsin et ka see on hea. Sain kätte ja friikaid krõmpsutades liikusin tagasi monumendi poole. Oled sa kunagi niivõrd putsis olnud et see rikub isegi su söögielamuse ära..pähh.. Friikad tundusid päris head kuigi nende söömine ise polnud nii hea, kuid purks ise, no mida vittu, kuidas saab seda keegi purksiks nimetada. Mingi arvataasti aasta aega vana poolplastik kotlett vahel, salat mis ei tohiks kunagi ühtegi purgerit puutuda, ning viimaks kaste mida purksi enda jaoks ei jagunud absoluutselt ja seda asendas selline hunnik pipart et isegi mehhiko rodeoklounid oleks aurama hakanud.
Olgu kannatasin kogu selle pasa ära,olles endiselt peajagu Üllega mestis ja peale lonksu svippsi mis täiendas seda rõvedust veelgi, hakkas mul kohati isegi parem.. Juu siis olin tõesti liiga näljane, a pohh, kui ilmus aeg minna tagasi kodu poole oli asi veelgi hullem, mu pea hakkas aina rohkem vajuma ja seda kaela küljes hoida oli aina raskem ja raskem. Lõpuks kui ühte poodi sisse astusin et suitsu osta tegin sellega elu suurima vea – see soojus oli juba üks miinuspuntk mu olekule, ja siis müüa kes mult midagi küsima hakkas pidevalt näol hoides mingit kavalat irvet. Pingutasin kõvasti et mitte lasta oma fantaasial talle sarvi pähe kasvatada ning poeletti leegitsema sütitada.
Ossaputs ma ütlen, mina enam kivis peaga poodides ei käi.. Siiralt kaalun hetkel kas nende vanadega üldse tasub suitsetada, sest ma see kui kogemus oli mulle piisav, pfff.. Peale poodi liikusin üksi edasi oma viimasel kilomeetril Geto poole, kilomeetril mis aina venis ja venis nagu ila su padjale. Kosutasin end veel 3 shoksiga ning peale neid oli vähemalt natukenegi parem olla. Jõudsin lõpuks kodusesse Brokelynisse kus ärkvel oli veel vaid Patrycia ja mu kallis külalised lahkunud, kuid mis sa tahad, kell oli 2 kui uskuda seda mis Pat mulle hommikul ütles. Tahtsin aega kivist olekut mitte raisata ning veel üleval olla et kirjutada, kuid kahjuks otsustasin enne seda filmi vaadata. Film oli midagi uhvoporno ja ajunussi vahelist ja ma ei saanud mitte munnigi aru.. Ärkasin poole kuue paiku diivanilt.
Thursday, July 1, 2010
Jälle Skopjeah
Ossaputs kui hea on seda hetkel kirjutada..
Igaljuhul alustame nagu ikka, Geto seinte vahel Bitolias. Äratuskella tnänäow lukustamas kõrvu, roomasin välja voodist kaheksa paiku, et veelkord peale nädalast makaroni ja kapsa dieeti sedasama kama veelkord matsutada. Pohhui, elu on jänes ja mis kõige tähtsam, ilma käteta. Igaljuhul läksime Marie ja Patiga kontorisse, mina Mariega et hüvasti jätta ja et lasta lõunad tühistada ja Pat et istuda ja mitte midagi teha.. Peale tunniajast passimist ja kaardimängu läksime kellatorni juurde et Ewa ning Mauroga kokku saada.
Jõudnud hääletuspunkti, lõime näpud püsti ja seadsime end rutiinselt tee äärde ripakile. Ja peale 40 minutit peatasin lõpuks ühe kaubiku mis aga mahutas vaid kaht meist ja selleks osutusid mina ja Marie. Tüüp oli sõbralik ja rääkis päris mõistlikku inglise keelt, kuigi veerand sõidu pealt vajusin ma poolunne ja veerand teed hiljem ärkasin üles seepeale et ta peatus et poodi minna. Tagasi tulles üllatas ta meid jäätistega ja sõit tundus veelgi parem, hea oli juba seegi et ta otseteed Skopjesse. Ja kuigi tüüp ise töötas 5km kesklinnast eemal viis ta meid siiski peajagu keskele..
Jõudsime üle kivisilla ja peatudes pargis tulin ideele et peaksime mingi puuviljapuu kuskilt leidma et lõunat süüa, kuna teadsin et skopjes on viljad juba valmis. Asusime teele läbi betoondžungli, ning mitte eriti kaugel keskelt leidsime mingi kortermaja hoovi kus kasvas hiiglaslik aprikoosipuu kust väiksed aprikoosid sadasid vihmana maha kuna oli täiesti valmis. Jälgisime seda langemist aia tagant ja järsku inimesed kes neid korjasid ehmatasid meid rääkides midagi meile arusaamatut, ning nagu alati kõlas vastus meie suust „Ne razbiram Makedonski“. Ja selle peale kutsuti meid ilusti sisse aprikoose sööma ja juttu vestma. Istusime maha ja peale tutvustamist ilmusid imeväel meie ette võileivad mille peale kerget puiklemist vastu võtsime.. Ja kui vihma sadama hakkas kutsuti meid sisse kohvile ja vestlema. Mehe nimi oli Todor mis tähendas tõlkes „Jumala and“ ja naise nimi Nadica mis tähendast lootust.. Seega kogu meie lõunasöök ja kohvi tundusid kui mingi ime.
Peale kontaktivahetust liikusime tagasi kivisilla poole läbi kerge vihma et Ewa ja Mauroga kokku saada kes lõppude lõpuks kohale olid jõudnud. Seejärel kiire taksosõit häältemajja, kus peale kerget puhkepausi hakkasime jooma et festivaliks soojendada. Ja TÄNÄNÄOWW the Cooww, keda ma seal kohtasin, mu parimat sõpra, sõdalast, kiskjat, palgamõrvarit natsi ja kõike muud ühes isikus The almighty Assassin Agris Agression või siis AAAA.. Vahepeal saatsime ka Paula ära kes peale üheksakuist teenistust tagasi oma kodusaarele Hiiumaale rändas.. Igaljuhul, peale Skopsko mürsku ja mõnda pitsi Rakijat hakkasime jälle liikuma.
Niiöelda festival mille asukoht muide samal päeval muutus, oli mingis baaris mis küll hea atmosfääriga ja suht mahukas kuid siiski baaris.. Lava oli 2x4 meetrit ja esimene bänd oli niiigav et ma isegi ei kahetse et neid toorelt vittu saatsin ja püüdsin välja vilistada. Igaljuhul toreda alguse juurde, kohtusime seal Lutza, Natalie ja Bernadettega kes ka meie koolitusel oli, ja siis vestlesime pikalt elust, jänestest ja kõigest muust mis selle kõrvale hammustada annab.. Agris muidugi kes ka meiega kaasas oli ei rääkinud peaaegu sõnagi juttu, ainult siis kui kedagi tappa oskas soovitada ja anda kõige idiootsemaid põhjusi millegi vihkamiseks ja tapmiseks jne, no pohhui ma olin täis ja ei viitsi seda iba tähele panna. Igaljuhul teine bänd oli sigakõva, sest selleks ajaks mil nad lavale astusid olid kõik purjus, mina, mu inimesed ja see bänd. Tüübid olid pärit hollandist ja see ütles juba ära et laval oli paras läbu ja see sobis kõigi pealtkuulajatega.
Peale seda liikusime taksopunkti, ning tee jooksul mõnitasin pidevalt Agrist ja kutsusin teda oma litsiks kuna ta jäi mulle taksoraha sisse. Tagasi Voices hausis seadsime vaikselt magama kui Agris meie toas mingi kapiukse avas ja koi sealt välja lendas ja kui Mauro seda püüda üritas korraks karjus Agris KILL,Kill,kill. Türa, kui naljakas see oli.
Järgmisel hommikul läksid Ewa ja Mauro Matka järve äärde ja meie Togetheri rahvas kes vaesed jne ei vaevunud sinna ronima, ning peale pikka uinakut, dušši ja Agrise lubatud hommikusööki ja varastatud õunu asusime teele. Agris saatis meid ja alles kaine peaga sain aru et tegelikult on ta veidi muutunud, siiski täiesti segane peast aga miski oli paremaks muutunud. Seega mina kui kõigi vaeste hingede päästja (paidevei annetage mu õllefondi või siis veel parem rafikjõulukskoju fondi) kutsusin ta küla Bitolasse, sest sain aru et tegelikult vajab tema hing ustavat sõprust ja tahet aru saada.
Liikusime kesklinnast edasi kahekesi ja seda oma 4 km vähemalt kuni peatusin ühe purksi tarvis kohas kus eelmine kord olin veoauto peale saanud. Seal seesugust õnne seekord polnud seega peale purksi liikusime edasi, kuni jõudsime bensukani kus peale kolmveerandtunnist tatsamist saime auto peale mis viis meid Prilepisse mis onvaid 50 km Bitolast. Tüübid eriti Inglise keelt ei rääkinud kuid kuidagi saime aru ning nad olid toredad ja lahked inimesed, vb olime lihtsalt õnnega mestis. Igaljuhul kui Prilepis maha minnes tänama hakkasime tuli üks neist meiega kaasa ja ütles et vaatame mis kell buss läheb, ja meie ütlesime küll ei ei, raha pole et hääletame, aa tal oli sest poogen ning ta lihtsalt ostis meile bussipiletid vastilmunud bussile. Tänasime südamest mõlemaid ning ütlesime et kohtume veel Õllefestivalil varsti.
Nüüd olen kodus, värske, säänud ja õnnelik, ahjaa manti tahaks veel, siis oleks lool punkt peal, aga kaua enam ootama ei pea, homme on palgapäev.
Piisaut
Ossaputs kui hea on seda hetkel kirjutada..
Igaljuhul alustame nagu ikka, Geto seinte vahel Bitolias. Äratuskella tnänäow lukustamas kõrvu, roomasin välja voodist kaheksa paiku, et veelkord peale nädalast makaroni ja kapsa dieeti sedasama kama veelkord matsutada. Pohhui, elu on jänes ja mis kõige tähtsam, ilma käteta. Igaljuhul läksime Marie ja Patiga kontorisse, mina Mariega et hüvasti jätta ja et lasta lõunad tühistada ja Pat et istuda ja mitte midagi teha.. Peale tunniajast passimist ja kaardimängu läksime kellatorni juurde et Ewa ning Mauroga kokku saada.
Jõudnud hääletuspunkti, lõime näpud püsti ja seadsime end rutiinselt tee äärde ripakile. Ja peale 40 minutit peatasin lõpuks ühe kaubiku mis aga mahutas vaid kaht meist ja selleks osutusid mina ja Marie. Tüüp oli sõbralik ja rääkis päris mõistlikku inglise keelt, kuigi veerand sõidu pealt vajusin ma poolunne ja veerand teed hiljem ärkasin üles seepeale et ta peatus et poodi minna. Tagasi tulles üllatas ta meid jäätistega ja sõit tundus veelgi parem, hea oli juba seegi et ta otseteed Skopjesse. Ja kuigi tüüp ise töötas 5km kesklinnast eemal viis ta meid siiski peajagu keskele..
Jõudsime üle kivisilla ja peatudes pargis tulin ideele et peaksime mingi puuviljapuu kuskilt leidma et lõunat süüa, kuna teadsin et skopjes on viljad juba valmis. Asusime teele läbi betoondžungli, ning mitte eriti kaugel keskelt leidsime mingi kortermaja hoovi kus kasvas hiiglaslik aprikoosipuu kust väiksed aprikoosid sadasid vihmana maha kuna oli täiesti valmis. Jälgisime seda langemist aia tagant ja järsku inimesed kes neid korjasid ehmatasid meid rääkides midagi meile arusaamatut, ning nagu alati kõlas vastus meie suust „Ne razbiram Makedonski“. Ja selle peale kutsuti meid ilusti sisse aprikoose sööma ja juttu vestma. Istusime maha ja peale tutvustamist ilmusid imeväel meie ette võileivad mille peale kerget puiklemist vastu võtsime.. Ja kui vihma sadama hakkas kutsuti meid sisse kohvile ja vestlema. Mehe nimi oli Todor mis tähendas tõlkes „Jumala and“ ja naise nimi Nadica mis tähendast lootust.. Seega kogu meie lõunasöök ja kohvi tundusid kui mingi ime.
Peale kontaktivahetust liikusime tagasi kivisilla poole läbi kerge vihma et Ewa ja Mauroga kokku saada kes lõppude lõpuks kohale olid jõudnud. Seejärel kiire taksosõit häältemajja, kus peale kerget puhkepausi hakkasime jooma et festivaliks soojendada. Ja TÄNÄNÄOWW the Cooww, keda ma seal kohtasin, mu parimat sõpra, sõdalast, kiskjat, palgamõrvarit natsi ja kõike muud ühes isikus The almighty Assassin Agris Agression või siis AAAA.. Vahepeal saatsime ka Paula ära kes peale üheksakuist teenistust tagasi oma kodusaarele Hiiumaale rändas.. Igaljuhul, peale Skopsko mürsku ja mõnda pitsi Rakijat hakkasime jälle liikuma.
Niiöelda festival mille asukoht muide samal päeval muutus, oli mingis baaris mis küll hea atmosfääriga ja suht mahukas kuid siiski baaris.. Lava oli 2x4 meetrit ja esimene bänd oli niiigav et ma isegi ei kahetse et neid toorelt vittu saatsin ja püüdsin välja vilistada. Igaljuhul toreda alguse juurde, kohtusime seal Lutza, Natalie ja Bernadettega kes ka meie koolitusel oli, ja siis vestlesime pikalt elust, jänestest ja kõigest muust mis selle kõrvale hammustada annab.. Agris muidugi kes ka meiega kaasas oli ei rääkinud peaaegu sõnagi juttu, ainult siis kui kedagi tappa oskas soovitada ja anda kõige idiootsemaid põhjusi millegi vihkamiseks ja tapmiseks jne, no pohhui ma olin täis ja ei viitsi seda iba tähele panna. Igaljuhul teine bänd oli sigakõva, sest selleks ajaks mil nad lavale astusid olid kõik purjus, mina, mu inimesed ja see bänd. Tüübid olid pärit hollandist ja see ütles juba ära et laval oli paras läbu ja see sobis kõigi pealtkuulajatega.
Peale seda liikusime taksopunkti, ning tee jooksul mõnitasin pidevalt Agrist ja kutsusin teda oma litsiks kuna ta jäi mulle taksoraha sisse. Tagasi Voices hausis seadsime vaikselt magama kui Agris meie toas mingi kapiukse avas ja koi sealt välja lendas ja kui Mauro seda püüda üritas korraks karjus Agris KILL,Kill,kill. Türa, kui naljakas see oli.
Järgmisel hommikul läksid Ewa ja Mauro Matka järve äärde ja meie Togetheri rahvas kes vaesed jne ei vaevunud sinna ronima, ning peale pikka uinakut, dušši ja Agrise lubatud hommikusööki ja varastatud õunu asusime teele. Agris saatis meid ja alles kaine peaga sain aru et tegelikult on ta veidi muutunud, siiski täiesti segane peast aga miski oli paremaks muutunud. Seega mina kui kõigi vaeste hingede päästja (paidevei annetage mu õllefondi või siis veel parem rafikjõulukskoju fondi) kutsusin ta küla Bitolasse, sest sain aru et tegelikult vajab tema hing ustavat sõprust ja tahet aru saada.
Liikusime kesklinnast edasi kahekesi ja seda oma 4 km vähemalt kuni peatusin ühe purksi tarvis kohas kus eelmine kord olin veoauto peale saanud. Seal seesugust õnne seekord polnud seega peale purksi liikusime edasi, kuni jõudsime bensukani kus peale kolmveerandtunnist tatsamist saime auto peale mis viis meid Prilepisse mis onvaid 50 km Bitolast. Tüübid eriti Inglise keelt ei rääkinud kuid kuidagi saime aru ning nad olid toredad ja lahked inimesed, vb olime lihtsalt õnnega mestis. Igaljuhul kui Prilepis maha minnes tänama hakkasime tuli üks neist meiega kaasa ja ütles et vaatame mis kell buss läheb, ja meie ütlesime küll ei ei, raha pole et hääletame, aa tal oli sest poogen ning ta lihtsalt ostis meile bussipiletid vastilmunud bussile. Tänasime südamest mõlemaid ning ütlesime et kohtume veel Õllefestivalil varsti.
Nüüd olen kodus, värske, säänud ja õnnelik, ahjaa manti tahaks veel, siis oleks lool punkt peal, aga kaua enam ootama ei pea, homme on palgapäev.
Piisaut
Subscribe to:
Posts (Atom)