Jälle Skopjeah

Ossaputs kui hea on seda hetkel kirjutada..
Igaljuhul alustame nagu ikka, Geto seinte vahel Bitolias. Äratuskella tnänäow lukustamas kõrvu, roomasin välja voodist kaheksa paiku, et veelkord peale nädalast makaroni ja kapsa dieeti sedasama kama veelkord matsutada. Pohhui, elu on jänes ja mis kõige tähtsam, ilma käteta. Igaljuhul läksime Marie ja Patiga kontorisse, mina Mariega et hüvasti jätta ja et lasta lõunad tühistada ja Pat et istuda ja mitte midagi teha.. Peale tunniajast passimist ja kaardimängu läksime kellatorni juurde et Ewa ning Mauroga kokku saada.
Jõudnud hääletuspunkti, lõime näpud püsti ja seadsime end rutiinselt tee äärde ripakile. Ja peale 40 minutit peatasin lõpuks ühe kaubiku mis aga mahutas vaid kaht meist ja selleks osutusid mina ja Marie. Tüüp oli sõbralik ja rääkis päris mõistlikku inglise keelt, kuigi veerand sõidu pealt vajusin ma poolunne ja veerand teed hiljem ärkasin üles seepeale et ta peatus et poodi minna. Tagasi tulles üllatas ta meid jäätistega ja sõit tundus veelgi parem, hea oli juba seegi et ta otseteed Skopjesse. Ja kuigi tüüp ise töötas 5km kesklinnast eemal viis ta meid siiski peajagu keskele..
Jõudsime üle kivisilla ja peatudes pargis tulin ideele et peaksime mingi puuviljapuu kuskilt leidma et lõunat süüa, kuna teadsin et skopjes on viljad juba valmis. Asusime teele läbi betoondžungli, ning mitte eriti kaugel keskelt leidsime mingi kortermaja hoovi kus kasvas hiiglaslik aprikoosipuu kust väiksed aprikoosid sadasid vihmana maha kuna oli täiesti valmis. Jälgisime seda langemist aia tagant ja järsku inimesed kes neid korjasid ehmatasid meid rääkides midagi meile arusaamatut, ning nagu alati kõlas vastus meie suust „Ne razbiram Makedonski“. Ja selle peale kutsuti meid ilusti sisse aprikoose sööma ja juttu vestma. Istusime maha ja peale tutvustamist ilmusid imeväel meie ette võileivad mille peale kerget puiklemist vastu võtsime.. Ja kui vihma sadama hakkas kutsuti meid sisse kohvile ja vestlema. Mehe nimi oli Todor mis tähendas tõlkes „Jumala and“ ja naise nimi Nadica mis tähendast lootust.. Seega kogu meie lõunasöök ja kohvi tundusid kui mingi ime.
Peale kontaktivahetust liikusime tagasi kivisilla poole läbi kerge vihma et Ewa ja Mauroga kokku saada kes lõppude lõpuks kohale olid jõudnud. Seejärel kiire taksosõit häältemajja, kus peale kerget puhkepausi hakkasime jooma et festivaliks soojendada. Ja TÄNÄNÄOWW the Cooww, keda ma seal kohtasin, mu parimat sõpra, sõdalast, kiskjat, palgamõrvarit natsi ja kõike muud ühes isikus The almighty Assassin Agris Agression või siis AAAA.. Vahepeal saatsime ka Paula ära kes peale üheksakuist teenistust tagasi oma kodusaarele Hiiumaale rändas.. Igaljuhul, peale Skopsko mürsku ja mõnda pitsi Rakijat hakkasime jälle liikuma.
Niiöelda festival mille asukoht muide samal päeval muutus, oli mingis baaris mis küll hea atmosfääriga ja suht mahukas kuid siiski baaris.. Lava oli 2x4 meetrit ja esimene bänd oli niiigav et ma isegi ei kahetse et neid toorelt vittu saatsin ja püüdsin välja vilistada. Igaljuhul toreda alguse juurde, kohtusime seal Lutza, Natalie ja Bernadettega kes ka meie koolitusel oli, ja siis vestlesime pikalt elust, jänestest ja kõigest muust mis selle kõrvale hammustada annab.. Agris muidugi kes ka meiega kaasas oli ei rääkinud peaaegu sõnagi juttu, ainult siis kui kedagi tappa oskas soovitada ja anda kõige idiootsemaid põhjusi millegi vihkamiseks ja tapmiseks jne, no pohhui ma olin täis ja ei viitsi seda iba tähele panna. Igaljuhul teine bänd oli sigakõva, sest selleks ajaks mil nad lavale astusid olid kõik purjus, mina, mu inimesed ja see bänd. Tüübid olid pärit hollandist ja see ütles juba ära et laval oli paras läbu ja see sobis kõigi pealtkuulajatega.
Peale seda liikusime taksopunkti, ning tee jooksul mõnitasin pidevalt Agrist ja kutsusin teda oma litsiks kuna ta jäi mulle taksoraha sisse. Tagasi Voices hausis seadsime vaikselt magama kui Agris meie toas mingi kapiukse avas ja koi sealt välja lendas ja kui Mauro seda püüda üritas korraks karjus Agris KILL,Kill,kill. Türa, kui naljakas see oli.
Järgmisel hommikul läksid Ewa ja Mauro Matka järve äärde ja meie Togetheri rahvas kes vaesed jne ei vaevunud sinna ronima, ning peale pikka uinakut, dušši ja Agrise lubatud hommikusööki ja varastatud õunu asusime teele. Agris saatis meid ja alles kaine peaga sain aru et tegelikult on ta veidi muutunud, siiski täiesti segane peast aga miski oli paremaks muutunud. Seega mina kui kõigi vaeste hingede päästja (paidevei annetage mu õllefondi või siis veel parem rafikjõulukskoju fondi) kutsusin ta küla Bitolasse, sest sain aru et tegelikult vajab tema hing ustavat sõprust ja tahet aru saada.
Liikusime kesklinnast edasi kahekesi ja seda oma 4 km vähemalt kuni peatusin ühe purksi tarvis kohas kus eelmine kord olin veoauto peale saanud. Seal seesugust õnne seekord polnud seega peale purksi liikusime edasi, kuni jõudsime bensukani kus peale kolmveerandtunnist tatsamist saime auto peale mis viis meid Prilepisse mis onvaid 50 km Bitolast. Tüübid eriti Inglise keelt ei rääkinud kuid kuidagi saime aru ning nad olid toredad ja lahked inimesed, vb olime lihtsalt õnnega mestis. Igaljuhul kui Prilepis maha minnes tänama hakkasime tuli üks neist meiega kaasa ja ütles et vaatame mis kell buss läheb, ja meie ütlesime küll ei ei, raha pole et hääletame, aa tal oli sest poogen ning ta lihtsalt ostis meile bussipiletid vastilmunud bussile. Tänasime südamest mõlemaid ning ütlesime et kohtume veel Õllefestivalil varsti.
Nüüd olen kodus, värske, säänud ja õnnelik, ahjaa manti tahaks veel, siis oleks lool punkt peal, aga kaua enam ootama ei pea, homme on palgapäev.
Piisaut