Oli kuum Augustikuine päev, asusin liikvele oma kodusest getost kella 8 paiku. Läksin algul kellatorni juurde, sest olin eelmisel õhtul oma telefoni taksos ära kaotanud ja lootsin selle hommikul tagasi saada. Ja kurat küll, esimene takso mis parklasse ilmus oligi see kuhu oma fööni jätsin. Ja ka taksojuht kes kuus healjuhul 200 euri teenib ning selle eest trahve maksab ja peret kasvatab andis selle mulle ilma suurima pärimiseta tagasi.
Perfektne, edasi liikusin ringile et hääletama hakata, skopje poole..Ma ei mäleta kaua mul läks ja mis juhtide abil ma sinna jõudsin aga lõppude lõpuks ma ikkagi jõudsin, ning kui Skopjes Pedro ja teistega kohtusin hakkasime koheselt õlmarit jooma. Jätkasime niiviisi kuni mina ning Pedro olime parajalt purjakil ja kell oli 23.. Sealt siis idee, liigume edasi. Kuna mul oli vaja Agrisega kokku saada et seal siis VCS majas ööbida siis meie teed hargnesid.. Ülla ülla, sest Pedrol on Agrisekartmise sündroom.
Saime VCS pundiga kokku kesklinnas, kus nad parajasti tähistasid Ludi lahkumispäeva, ning ma jäin veelgi rohkem purju, aga mis sa minust joodikust ikka loodad. Lõpuks selgitasin oma plaani järgmisel hommikul varakult ärgata ja Serbia poole kihutada, Belgradi treeningule. Ludiga hüvasti jäetud, vaibus meie pidu ning roomasin magama.. Sain vaevu silmad kinni ja helises äratuskell.. Läksin kõigepealt tsekkisin mida Pedro ja Caroline teevad ja paluda et nad kelleltki rongis pileti küsiksid..
Jõime veel ühed hommikused õlled ja ma ootasin koos nendega kella poole 11ni rongi, kuid siis otsustasin et kui ma liikuma ei hakka siis ei jõua kunagi kohale.
Jõudsin siis seejärel autoteele mis viis igale poole, algul Bitola, Ateena, Sofia, Belgrad jne.. Hääletasin ja hääletasin ilma mingi sildita siis tükk aega kuni hakkasin jalutama. Jalutasin endal pea ajud vedelaks, sest kuhu ma peale pikka tatsamist jõudsin oli Kumanovo teemaksutoll, mis asus 30 km Skopjest. 6 tundi peast segi minemist ja jõudsin lõpuks punkti kust edasi mu jalad küll enam ei kandnud. Miks ma üldse nii pikalt kõndisin oli vaid puhas tunne edasi jõudmisestmilleta ma ei saa reisida.. Seega istusin tolli ees ja hääletasin edasi.. Aga ei miskit lausa 2 tundi passisin seal. Algul istusin niisama oma BG sildiga ja siis kui avastasin et varsti läheb pimedaks siis seisin otse tollipunkti juurde ja küsisin igalt juhilt serbia siltidega ega nad Belgradi poole ei sõida ja mulle küüti ei taha pakkuda.
Lõpuks mingid tüübid vastasid inimlikul kombel ja ütlesid et lähevad Vranjesse, mis on esimene linn ja ma vastasin et visake mind kasvõi piirile, mul on pohhui, ma tahan viimaks Makedooniast edasi jõuda.. Kui tüübid küsisid ega tolli juures platseerivad mustlased minuga pole ja ma eitavalt vastasin lasid nad mind oma autosse ja mu sõit algas viimaks..
Kui ma seletasin et olen vabatahtlik ja liigun seminarile ja selgitasin mis ma üleüldse teen ja kes olen ütlkesid tüübid et nad tegelikult lähevadki Belgradi, lihtsalt algul ei saanud usaldada minusugust hiiglast poole tosina musltasega kerjamas mu selja taga.. Ja seega, liikusime koos järgmised 5 tundi, millest üle poole ma magasin.
Lõpuks kui Belgradi jõudsin ja rongijaama ligidal maha astusin helistasin Pedrole ja kuulsin et nad pole veel kohalegi jõudnud ja ikka veel poole tunni kaugusel Belgradist. Mu kõndimine ja peaaegu et peast segi minemine oli seda nalja väärt, sest cmon peale minu trippi veel enne mind lahkunud rongi oodata on ikka megakoomiline mu arust.
Lõpuks jõudsid ka Caroline ja Pedroline kohale, ning oli tore omasid näha.. Võtsime takso hotellini sest olime väsinud pärimast kes kuidas ja millega sinna rajooni jne saab. Seejärel võtsin dušši ja mõtlesin et kuna kõik enne minuga pärid olid siis lähme koos õllefestivalile mis sel õhtul lõppema pidi, ja kus ka Ewa ning Mauro pidid olema. See plaan nii väga ei õnnestunud, sest pedro ning Caroline olid surmväsinud. Ma olin ka tapvalt väss aga õllest ikka ära ei ütleks.
Seega läksin suurlinna ekslema, kõigepealt küsisin portjeelt kus trammipeatus on, sealt edasi sain teada et kesklinna poole läheb sel ajal ainult 1 buss ning seegi on pea viimane. Bussis sain juhised kuidas sealt edasi saada, kuid kui valitud peatuses maha läksin ja järgmist bussi ootama jäin läks kõik perse. Mauro ega Ewa ei vastanud telefonile, või oli number väljas, türa seda teab.. igaljuhul kui ma tund aega seal passisin ja bussi ootasin otsustasin et see ei tule arvatavasti.
Seega püüdsin tagasi hotelli jõuda, aga kuna kell oli peaaegu 2 ja bussid ei tundunud liikuvat enam üldse, siis hakkasin inimestelt küsima kus mu peatus üldse asub. Ainus mis ma teadsin oli Electricheski facultet, ja tüübid kes lõpuks peatusid ja otsustasid mind aidata ütlesid et selliseid koole on belgradis oma 6 tükki, ning peatusi rohkemgi. Seega ainus info mis sain juurde lisada oli stepeni, ja kui nad arvasid et see on vojdovde stepeni, saime lõpuks sotti kuhu mul minna vaja. Nad siis ütlesid et jala on sinna 10 km ning ma küll mõtlesin et peale 30 pole see munnigi siis üks tüüpidest lisas kohe ka et võib mind juhatada kohta kust ööbussid liiguvad, ning ma võtsin abi koheselt ka vastu. Jõudsin ööbussi, sealt hotelli ja vajusin poolsurnuna voodisse.
Järgmisel hommikul ärkasin tegelt kuskil 2 paiku alles a see oli pohhui. Trippisin ringi veits hotelli ligiduses kuna kedagi teist polnud veel ilmunud. Rahvast hakkas aina rohkem kokku tulema ning seejärel oli siis kena tutvusmine ja teekonnast mulisemine. Õhtusöögi järel saime hakkama ka sissejuhatusega kordinaatorite poolt kus muidugi ennast tutvustades ütlesin ma "Hello, my name is Rafael, Im still drinking".
Peale tutvumist läksime parki jooma kõigiga, kaasaarvatud ka kordinaatoritega.. Saime kõigiga veelgi rohkem tuttavaks ja peale kuni kella 2ni joomist jõudsin oma tuppa.. PS naabriteks olid meil Pedroga Ewa ja Caroline, seega vana hea seltskond, ainult et Chrisi joomaklubisst oli Ewa asendamaks, mis oli veelgi parem mõnes mõttes.
Järgmisel päeval oli meil tihe seminarikava mis oli ausaltöelda veidikene tüttav kuid see eest andis teada et peagi saavad minu küsimused ka vastust või mingisugust abi.
Õhtul läksime taaskord jooma parki, kust edasi ma ei mäleta mis sai üldse.
Eelviimasel päeval saime kõvasti vaba aega pealelõunal ning kuna meie rahaarvestused milles ma tegin neile kõigile külmalt tünga öeldes et ma kaotasin piletid ära, said aetud siis oli põhjust joomiseks :D.. Alustasime paari õllega 5 paiku ning liikusime mööda kesklinna seda avastades. Seejärel saime veel mõne pundiga kokku ja ostsime veelgi õlle ronides kesklinna parki künka otsa, nautima vaadet jõele ning lobisedes.
Lõpuks jõudsime lobisedes Genesisega järeldusele et tahaks veelgi kesklinnas ringi liikuda ja seda näha seega, läksin kahe Hispaania Tsiika ning hollandi modellimõõtu Lauraga ringi trippima. Tervel teel oli muidugi õllepurk ka käevangus, no sümboolselt et janusse ei sureks.
Rändasime jalad valusaks, kadusime ära ja otsisime ja otsisime, kuni lõpuks lihtsalt puhtjuhuslikult nägime oma punti kuskil välibaaris joomas. Liitusdime loomulikult nendega, ning jätkasin õllemanustamist. Pedro oli vahepealse 3 tunniga täiesti purju jäänud mis tema kui õllenarkari puhul oli suhteliselt ebareaalne. Peale seda baari avastasin et mul ei jagu raha rohkem kui 2ks õlleks rohkem ja otsustasin et lähen hispaanlannadega tagasi hotelli.. seal aga nägin Chippit, kellega kogemata juttu puhuma jäin ja avastasin et ta oli meile antud 100 eurose pooleks jaganud ja sai mulle ära maksta. Mis mul siis ikka teha oli, läksin välja et valuutavahetuse leida.
Valuutavahetuse asemel leidsin aga purjakil noored meie kodusest pargist ning ostsin siis endale ühe mürsu et nende seltskonnaga purju murrakus liitumist teha.
Sain paljude toredate Balkani noortega tuttavaks, kes olid peagi teel oma EVS sihtpunktidesse.. Enamuse ajast veetsin mingi Serbia piffiga kelle nime ma enam ei mäleta aga see pole oluline, oluline on see et mu õhtu lõppes poole viie paiku hea une ja naeratusega näol..
Hommikul, võinoh lõuna paiku avastasin, et ka Pedro oli lõpuks tee hotellini leidnud ja magas riiete ning ühe tennisega.. siiski naeratus näol. Kui ta üles ärkas hakkas ta täiesti segast teemat ajama "But why, why there are monkeys on the clouds - Pedro what happened to you - No man, why the monkeys on the clouds are Spanish like Coka Cola?" See möla jätkus oma pool tunnikest, kaasaarvatud lauluga "Ukraine, cokaine, ukraine cokaine BRAIN" mille Pedro pühendas Agrisele. Seejärel otsustasime administratsiooni helistada sest meil polnud enam ühtegi töötavat tuleallikat et suitsu teha.. Peale üht tüngakõnet proovisime uuesti, ja mis meile vastati tundus mu pohmas peale nii uskumatu naeruväärsusena et ma ei suutnud enam ühtegi muud sõna suust välja kui Okey.. This is non-smoking hotel (Hoolimata sellest et Serbias on kõik suitsetajate tarvis, kõik hotellid, restoranid on tuhatoose täis ja tossa kus tahad)..
Sel päeval Pedro jäi oma tuppa ja ei lahkunud sekundikski sealt, veelgi, ta ei tõusnud pea kordagi voodist, ja palus mul veel talle prügikast tuua igaksjuhuks.. See oli aga meie viimane seminariõhtu ja kui ma kordinaatoritele teatasin et Pedro töötab ikka veel oma projekti kallal, luua non-sense puu, jätsid nad ta rahule. Õhtul hakkasime loomukohaselt jooma, ja see oli väga lahe ja chill..
Jõime kella 1ni ja mängisime plastiliniga nagu väiksed tatikad, aga nalja sai korralikult. Peale seda läksin Burekit sööma enne magamaminekut ja seda tehes jäin müüjaga lobisema.. Kella 2ni mil ta vahetus lõppes..
Järgmisel hommikul sõime hommikust, jätsime kõigiga hüvasti ja leppisime et näeme veel kõiki oma teel :)
Sealt edasi algas mu Bulgaaria tripp aga sellest siis juba peagi.
Sunday, January 9, 2011
Tuesday, December 7, 2010
Unpublished shieeeeeed...
Pole kuhugi kadunud raisk!!!
Tean jah, et pole sitaks pikalt miskit siia kirja pannud, kuid nüüd on aeg südametunnistus puhtaks rääkida ja järgmise nädala jooksul lisan siia intensiivset möla sellest mis minuga viimase nelja kuu jooksul juhtunud on siin Mankidoonjas..
Jätkame siis sealt kus mu jutt pooleli jäi...
Peale Ohridi trippi olin ma tühjaks imanud oma sünnipäevaks saadud raha pangaarvelt ning Juuli viimane nädal osutus väga vaeseks. Sõin kapsast ja jõin vett nagu alati oma vaestel päevadel.. Nädala sees rändasin kontori ning kodu vahel ringi ja kuna mauro nind Ewa olid Albaanias ei jäänud mul muud üle kui õhtud läbi raamatut lugeda. Aga oli kuskil omaette nagu alati ja kuna ma ei viitsinud temaga eriti pistmist teha siis jätsin ta sinnapaika inisema omaette.
Juulikuu viimasel reede õhtul teatas Vele et järgmine hommik lähme pelisterile ronima. Gosia ning Aga meiega ei liitunud kuna omasid mingeid muid plaane, ei tea mis eriti ei huvita, mina olin sees kuna tahtsin oma organismi veidi puhtamaks saada kõigist mürkidest mis ma eelmiste läbudega olin endasse tolknema jätnud. Tol õhtul sain magama alles 12 ja 1 vahel öösel, ning pidin ärkama kell 4 et mingi kapsaamps sisse ajada ning kiirelt pesust läbi hüpata enne kui Vele 5 paiku mu maja ette jõudis..
Hommik oli raske ning teadsin et järgmised türateabmitu tundi saavad veelgi raskemad olema, kuna 2,6 km kõrgust ees vallutada. Kell 6 jõudsime mäe jalamile ning alustasin samm-sammu haaval ronimist. Esimene tund oli vajalik harjumiseks, nii tõusuga kui ka hingamise jaoks. 7 paiku oli päike täielikult väljas ning kogu vaade ümberringi oli imeline. Meil läks 3 tundi et jõuda 2100 meetri kõrgusel asuva suure järve ning järvemajakese juurde, kus sõime veidi ja puhkasime kokku 2 tundi. Järv mis paistis tegelikult suhteliselt väike olevat oli oma 7 meetri sügavune ning selle ümbermõõt piisav et ringkäigu jaoks tunnikese raisata, seepärast mõtlesin et persse sellega ja jäin seda kõrvalt nautima.
Seejärel võtsime ette 2 ja poole tunnise rännaku mäe tippu mille jooksul suutsin viimsegi energia piisa mäele ning jalavalule anda. Nägime tee peal ka väikest järve milles otsustasime tagasiteel ujuda kuna vesi küll oli külm aga oluliselt kannatatavam kui suuremas järves. Jõudsime tippu ja võtsin selle viimase endast ning karjusin, karjusin õnnest ja rõõmust mis mind valdas, sest olin oma senise elu kõrgeimas punktis, ning olin selle ise, omal jalal ära vallutanud. Vaade oli muinasjutuline ning kirjeldamatult kaunis. Tegime pisikese fotosessiooni et seda mälestada.
Mäe tipus asetses antenn mis vaheldas bitola elanikele televisiooni ja raadiosagedusi. Antenni majakeses elas üks pikajuukseline retro päikeseprillidega hipi kes pakkus külastajatele mäeandidest tehtud teed. Võtsime tee loomalikult vastu ning näksisime mingit karaskit. Mäe tipus veetsime veidi vähem kui tund aega sest plaanis polnud aega pikemalt venitada. Oli vaja veel valges tagasi auto juurde jõuda, et mitte ära külmuda ning mingite loomade teele jääda.
Tagasiteel jäime tunniks väikese järve juurde. Ujusime, värskendasime keha ning sõime viimased võileivad ära. Kuna päikeseloojanguni olid jäänud vaid 3 tundi pidime kiirustama, ning enamuse teest me ei kõndinud vaid jooksime. Kuna jalad olid niikuinii omadega täiesti perses, siis oli sellest valust jumala pohhui, arvatavasti poleks ka paarisaja meetrine kukkumine mingit erilist vahet teinud. Tagasi mäejalamile, pelisteri rahvusparki jõudsime siiski pimedas poole 9 paiku, kuid sigaõnnelikud et lõpuks selline kena rännak seljataga.
Jõudsin koju poolsurnuna, ning hoolimata sellest et Gosia oli Agal külas ja nad tegelesid millegagi, siis kukkusin sohvale pikali ja sinna ma jäin vähemalt tunniks enne kui liigutada jälle suutsin. Seejärel dušši asemel võtsin vanni ning magasin oma elu parima une..
Ana-Rita Pobobobompompom
1sel Augustil ilmus Ana-Rita Portugalist, kuna seni kõik mu korterikaaslased olid neiud olid mu ootused seekord kõrgel sest lootsin et viimaks kordki tuleb keegi kena. Mu ootused ja lootused lakkusid peeru kui ta sisse astus, sest meeter 65 nagu ta oli oli ta sama lai kui mina ja vb veelgi laiem sest ma sain piisavas koguses kapsa ja vee dieeti peetud selleks hetkeks. No pohhui.. mõtlesin ma, olin niikuinii harjunud viisakalt käituma niipaljude erinevate inimestega kui võimalik, ning mööda vaatama inimese välistest omadustest ning vaatama sisse, hoolimata siis sellest kui palju peab pingutama et kogust sellest pealmisest kihist läbi vaadata :D..
Kohe esimesel õhtul kadusin ma üks tunniks ära ning ei öelnud kuhu ma lähen. Loomulikult otsisin ma omi rohelisi mehikesi taga et veidi naerda. Tagasi jõudes ei tahtnud ma seda kohe mainida sest tont teab kes ta on ja mida ta tarvitab või mitte, mille vastu või mille poolt ta on. Seega jutu käigus jõudsime nii kaugele et ta paffib küll ja päris ohtralt, seega viskasin lauale paberid ja väikse kotikese maagiat, ning rolladi roll roll roll, rullisin ühe paksukese valmis xD... Maffid ning paffid ahmitud rääkisime sadu jutte 7 maa ja mere tagant ning nautisime niisama tutvumist.
Ma ei tea mis täpselt järgmise nädala ja poole jooksul toimus, aga 4 kuud hiljem on raske meenutada miskit nii kivist. Igaljuhul meie organisatsioon töötas endiselt suure muusikafestivali korraldamisega, ja kuna minagi olin kavas oma räpschmäpi skillidega, töötasin ma oma laivikava kallal. Tegin demosid, ja kohandasin laivi jaoks biite, harjutasin pidevalt oma kava läbi ning plaanisin läbi kuidas rahvast rõkkama panna muusika taktis millest nad mitte sittagi aru ei saa. Selle kõrvalt töötasin endiselt oma teatri teemalise noortevahetuse tarvis avalduse kallal, õppides kuidas seda paremaks muuta.
Shut (Tha fuck up) Fest
Päev enne festivali tuli Ciprian meile külla ning õhtul läksime maffi ostma.. Peale seda tulin ideele et lähme kontorisse, paffime veits ning kuulame mussi. See oli suurim viga sest: Sel ajal ma püüdsin alla tõmmata tutoriali mille abil biitidele lisanduvad bäkid ära produda ja muuta nad huvitavamaks, ajas Ana puht kogemata vett mu läpparile ning sel õhtul hoolimata sellest et me püüdsime kogu vee välja saada nii tolmuimeja kui Cipi palvete abil, mu rüperaal ei käivitunud. Ma olin maruvihane, sest biidid lõpetamata ning asetsesid ainult minu arvutis ning mitte kuskil mujal. Oli vaid üks öö mil sain selle kallal töötada ja see oli perse keeratud. Rullisin piraka joindi et üldse magama jääda suudaksin.
Järgmisel hommikul ärkasin kell 7 et kõigepealt kontrollida kas seisud ikka sama vittus kui eelmine õhtu. Ja siiani tänan südames Chippit tema palvete ja kõige muu eest, sest kui käivitasin arvuti, see töötas ning ma sain koheselt oma töö kallale asuda. Kella 10ks läksin kontorisse, ning lindistasin oma viimased bäkid ära ning hakkasin produma. Kogu töö võttis aega keskeltläbi 9 tundi kuid õhtuks mil olin juba täielikult läbi omadega oli kõik valmis. Läksin festivali alale silmad väsimusest paistes kuid plaat täis biite mille peale veel vaja karjuda.
Kohale olid tulnud ka mu support team, Monika, Tiago, ning mu suurim joomasõber Pedro di Pedrolino. Loomulikult esindas Bitolsko tiimi mu kallimad sõbrad Ewa ning Mauro. Kuna ma olin eelnevalt kokku leppinud Nikolaga et esinen vaid juhul kui saan 5 liitrit õlle tasuta, siis hakkasin ennast vaikselt õlmariga soojendama. Olin nii väsinud et vajusin peaaegu magama, sest laiviaega aeti aina hiljemaks ja hiljemaks, arusaadav muidugi sest kohal oli vb 100 inimest ja ma ei viitsiks käputäie njaoks laval karata ja karjuda. Ootasime siis kuni festivali alal oli keskeltläbi vähemalt 500 inimest.
Peale nii mõndagi päris kohutavat dj setti läksin lavale oma „Hoiatuse” taktis, kuid kui mikker käes karjusin et pange see kuradi biit kinni. Üritasin rahva käima tõmmata samal ajal oma õlmarit rüübates, suhtlesin kõigiga promillikeeli ning rahvas liikus rohkem lava juurde. Oma kõigest viie loo jooksul sain ma rahva hüppama, karjuma ning kiljuma, ning kõik see hoolimata sellest et nad ei mõikand sõnagi mu lüürikast ja see oli ülihea tunne. See õhtu lasi mind vabaks.
Kogu üritus sellega ei lõppenud kuna peale mind astus lavale mingi coveridioot ning peale teda pidid lavale astuma Bulgaaria superstaar-räpparid kuid mul oli sellest pohhui, mina olin oma töö teinud ja hästi, ning liikusin oma rahvaga kodu poole. Vahepeal oli Pedro aga jõudnud end purjakile juua ning tee osutus suhteliselt aeglaseks ning kukkumiste rohkeks. Parim osa sellest oli see kui Pedro jäi seisma et õlle osta haigla ligidal asuvast kioskist ning hoolimata sellest et kell oli 9 läbi sai ta selle kätte. Seega oli avastatud uus kodule ligemal asetsev illegaalne alkospot. Õlle aga polnud just parim viis Pedrole energiat anda, ning tee peal kukkus ta 3 korda ning laaberdas nagu hull. Lõpuks aga saime ta minu poole ning kui ta rõdul värsket õhku hingas jõime me sees veini et lõõgastuda.
Vahepeal
Sain üks hommik kirja Agalt, mis kirjeldas et olime ühe teema tomati (kirjas et hulga köögivilju) ära kasutanud ning avanud tema koola pudeli. Ma sain kõvasti naerda kuna see Poolakas kes elas samas toas Anaga, ning seina kaugusel minust kirjutas mulle e-maili, no mida vittu xD.
Enne kui oma Serbia-Bulgaaria tripile läksin oli mul aga vaja oma projekti avaldus valmis saada ning päevad ööd, töötasin selle kallal. Olin peaaegu lolliks minemast sellest ilast mis mul 20 lehekülje jooksul oli vaja kokku kirjutada kuid reede hommikuks mis oli hiliseim aeg see valmis saada oli ta lõpetatud ning valmis saatmiseks Euroopa komisjonile.
Tean jah, et pole sitaks pikalt miskit siia kirja pannud, kuid nüüd on aeg südametunnistus puhtaks rääkida ja järgmise nädala jooksul lisan siia intensiivset möla sellest mis minuga viimase nelja kuu jooksul juhtunud on siin Mankidoonjas..
Jätkame siis sealt kus mu jutt pooleli jäi...
Peale Ohridi trippi olin ma tühjaks imanud oma sünnipäevaks saadud raha pangaarvelt ning Juuli viimane nädal osutus väga vaeseks. Sõin kapsast ja jõin vett nagu alati oma vaestel päevadel.. Nädala sees rändasin kontori ning kodu vahel ringi ja kuna mauro nind Ewa olid Albaanias ei jäänud mul muud üle kui õhtud läbi raamatut lugeda. Aga oli kuskil omaette nagu alati ja kuna ma ei viitsinud temaga eriti pistmist teha siis jätsin ta sinnapaika inisema omaette.
Juulikuu viimasel reede õhtul teatas Vele et järgmine hommik lähme pelisterile ronima. Gosia ning Aga meiega ei liitunud kuna omasid mingeid muid plaane, ei tea mis eriti ei huvita, mina olin sees kuna tahtsin oma organismi veidi puhtamaks saada kõigist mürkidest mis ma eelmiste läbudega olin endasse tolknema jätnud. Tol õhtul sain magama alles 12 ja 1 vahel öösel, ning pidin ärkama kell 4 et mingi kapsaamps sisse ajada ning kiirelt pesust läbi hüpata enne kui Vele 5 paiku mu maja ette jõudis..
Hommik oli raske ning teadsin et järgmised türateabmitu tundi saavad veelgi raskemad olema, kuna 2,6 km kõrgust ees vallutada. Kell 6 jõudsime mäe jalamile ning alustasin samm-sammu haaval ronimist. Esimene tund oli vajalik harjumiseks, nii tõusuga kui ka hingamise jaoks. 7 paiku oli päike täielikult väljas ning kogu vaade ümberringi oli imeline. Meil läks 3 tundi et jõuda 2100 meetri kõrgusel asuva suure järve ning järvemajakese juurde, kus sõime veidi ja puhkasime kokku 2 tundi. Järv mis paistis tegelikult suhteliselt väike olevat oli oma 7 meetri sügavune ning selle ümbermõõt piisav et ringkäigu jaoks tunnikese raisata, seepärast mõtlesin et persse sellega ja jäin seda kõrvalt nautima.
Seejärel võtsime ette 2 ja poole tunnise rännaku mäe tippu mille jooksul suutsin viimsegi energia piisa mäele ning jalavalule anda. Nägime tee peal ka väikest järve milles otsustasime tagasiteel ujuda kuna vesi küll oli külm aga oluliselt kannatatavam kui suuremas järves. Jõudsime tippu ja võtsin selle viimase endast ning karjusin, karjusin õnnest ja rõõmust mis mind valdas, sest olin oma senise elu kõrgeimas punktis, ning olin selle ise, omal jalal ära vallutanud. Vaade oli muinasjutuline ning kirjeldamatult kaunis. Tegime pisikese fotosessiooni et seda mälestada.
Mäe tipus asetses antenn mis vaheldas bitola elanikele televisiooni ja raadiosagedusi. Antenni majakeses elas üks pikajuukseline retro päikeseprillidega hipi kes pakkus külastajatele mäeandidest tehtud teed. Võtsime tee loomalikult vastu ning näksisime mingit karaskit. Mäe tipus veetsime veidi vähem kui tund aega sest plaanis polnud aega pikemalt venitada. Oli vaja veel valges tagasi auto juurde jõuda, et mitte ära külmuda ning mingite loomade teele jääda.
Tagasiteel jäime tunniks väikese järve juurde. Ujusime, värskendasime keha ning sõime viimased võileivad ära. Kuna päikeseloojanguni olid jäänud vaid 3 tundi pidime kiirustama, ning enamuse teest me ei kõndinud vaid jooksime. Kuna jalad olid niikuinii omadega täiesti perses, siis oli sellest valust jumala pohhui, arvatavasti poleks ka paarisaja meetrine kukkumine mingit erilist vahet teinud. Tagasi mäejalamile, pelisteri rahvusparki jõudsime siiski pimedas poole 9 paiku, kuid sigaõnnelikud et lõpuks selline kena rännak seljataga.
Jõudsin koju poolsurnuna, ning hoolimata sellest et Gosia oli Agal külas ja nad tegelesid millegagi, siis kukkusin sohvale pikali ja sinna ma jäin vähemalt tunniks enne kui liigutada jälle suutsin. Seejärel dušši asemel võtsin vanni ning magasin oma elu parima une..
Ana-Rita Pobobobompompom
1sel Augustil ilmus Ana-Rita Portugalist, kuna seni kõik mu korterikaaslased olid neiud olid mu ootused seekord kõrgel sest lootsin et viimaks kordki tuleb keegi kena. Mu ootused ja lootused lakkusid peeru kui ta sisse astus, sest meeter 65 nagu ta oli oli ta sama lai kui mina ja vb veelgi laiem sest ma sain piisavas koguses kapsa ja vee dieeti peetud selleks hetkeks. No pohhui.. mõtlesin ma, olin niikuinii harjunud viisakalt käituma niipaljude erinevate inimestega kui võimalik, ning mööda vaatama inimese välistest omadustest ning vaatama sisse, hoolimata siis sellest kui palju peab pingutama et kogust sellest pealmisest kihist läbi vaadata :D..
Kohe esimesel õhtul kadusin ma üks tunniks ära ning ei öelnud kuhu ma lähen. Loomulikult otsisin ma omi rohelisi mehikesi taga et veidi naerda. Tagasi jõudes ei tahtnud ma seda kohe mainida sest tont teab kes ta on ja mida ta tarvitab või mitte, mille vastu või mille poolt ta on. Seega jutu käigus jõudsime nii kaugele et ta paffib küll ja päris ohtralt, seega viskasin lauale paberid ja väikse kotikese maagiat, ning rolladi roll roll roll, rullisin ühe paksukese valmis xD... Maffid ning paffid ahmitud rääkisime sadu jutte 7 maa ja mere tagant ning nautisime niisama tutvumist.
Ma ei tea mis täpselt järgmise nädala ja poole jooksul toimus, aga 4 kuud hiljem on raske meenutada miskit nii kivist. Igaljuhul meie organisatsioon töötas endiselt suure muusikafestivali korraldamisega, ja kuna minagi olin kavas oma räpschmäpi skillidega, töötasin ma oma laivikava kallal. Tegin demosid, ja kohandasin laivi jaoks biite, harjutasin pidevalt oma kava läbi ning plaanisin läbi kuidas rahvast rõkkama panna muusika taktis millest nad mitte sittagi aru ei saa. Selle kõrvalt töötasin endiselt oma teatri teemalise noortevahetuse tarvis avalduse kallal, õppides kuidas seda paremaks muuta.
Shut (Tha fuck up) Fest
Päev enne festivali tuli Ciprian meile külla ning õhtul läksime maffi ostma.. Peale seda tulin ideele et lähme kontorisse, paffime veits ning kuulame mussi. See oli suurim viga sest: Sel ajal ma püüdsin alla tõmmata tutoriali mille abil biitidele lisanduvad bäkid ära produda ja muuta nad huvitavamaks, ajas Ana puht kogemata vett mu läpparile ning sel õhtul hoolimata sellest et me püüdsime kogu vee välja saada nii tolmuimeja kui Cipi palvete abil, mu rüperaal ei käivitunud. Ma olin maruvihane, sest biidid lõpetamata ning asetsesid ainult minu arvutis ning mitte kuskil mujal. Oli vaid üks öö mil sain selle kallal töötada ja see oli perse keeratud. Rullisin piraka joindi et üldse magama jääda suudaksin.
Järgmisel hommikul ärkasin kell 7 et kõigepealt kontrollida kas seisud ikka sama vittus kui eelmine õhtu. Ja siiani tänan südames Chippit tema palvete ja kõige muu eest, sest kui käivitasin arvuti, see töötas ning ma sain koheselt oma töö kallale asuda. Kella 10ks läksin kontorisse, ning lindistasin oma viimased bäkid ära ning hakkasin produma. Kogu töö võttis aega keskeltläbi 9 tundi kuid õhtuks mil olin juba täielikult läbi omadega oli kõik valmis. Läksin festivali alale silmad väsimusest paistes kuid plaat täis biite mille peale veel vaja karjuda.
Kohale olid tulnud ka mu support team, Monika, Tiago, ning mu suurim joomasõber Pedro di Pedrolino. Loomulikult esindas Bitolsko tiimi mu kallimad sõbrad Ewa ning Mauro. Kuna ma olin eelnevalt kokku leppinud Nikolaga et esinen vaid juhul kui saan 5 liitrit õlle tasuta, siis hakkasin ennast vaikselt õlmariga soojendama. Olin nii väsinud et vajusin peaaegu magama, sest laiviaega aeti aina hiljemaks ja hiljemaks, arusaadav muidugi sest kohal oli vb 100 inimest ja ma ei viitsiks käputäie njaoks laval karata ja karjuda. Ootasime siis kuni festivali alal oli keskeltläbi vähemalt 500 inimest.
Peale nii mõndagi päris kohutavat dj setti läksin lavale oma „Hoiatuse” taktis, kuid kui mikker käes karjusin et pange see kuradi biit kinni. Üritasin rahva käima tõmmata samal ajal oma õlmarit rüübates, suhtlesin kõigiga promillikeeli ning rahvas liikus rohkem lava juurde. Oma kõigest viie loo jooksul sain ma rahva hüppama, karjuma ning kiljuma, ning kõik see hoolimata sellest et nad ei mõikand sõnagi mu lüürikast ja see oli ülihea tunne. See õhtu lasi mind vabaks.
Kogu üritus sellega ei lõppenud kuna peale mind astus lavale mingi coveridioot ning peale teda pidid lavale astuma Bulgaaria superstaar-räpparid kuid mul oli sellest pohhui, mina olin oma töö teinud ja hästi, ning liikusin oma rahvaga kodu poole. Vahepeal oli Pedro aga jõudnud end purjakile juua ning tee osutus suhteliselt aeglaseks ning kukkumiste rohkeks. Parim osa sellest oli see kui Pedro jäi seisma et õlle osta haigla ligidal asuvast kioskist ning hoolimata sellest et kell oli 9 läbi sai ta selle kätte. Seega oli avastatud uus kodule ligemal asetsev illegaalne alkospot. Õlle aga polnud just parim viis Pedrole energiat anda, ning tee peal kukkus ta 3 korda ning laaberdas nagu hull. Lõpuks aga saime ta minu poole ning kui ta rõdul värsket õhku hingas jõime me sees veini et lõõgastuda.
Vahepeal
Sain üks hommik kirja Agalt, mis kirjeldas et olime ühe teema tomati (kirjas et hulga köögivilju) ära kasutanud ning avanud tema koola pudeli. Ma sain kõvasti naerda kuna see Poolakas kes elas samas toas Anaga, ning seina kaugusel minust kirjutas mulle e-maili, no mida vittu xD.
Enne kui oma Serbia-Bulgaaria tripile läksin oli mul aga vaja oma projekti avaldus valmis saada ning päevad ööd, töötasin selle kallal. Olin peaaegu lolliks minemast sellest ilast mis mul 20 lehekülje jooksul oli vaja kokku kirjutada kuid reede hommikuks mis oli hiliseim aeg see valmis saada oli ta lõpetatud ning valmis saatmiseks Euroopa komisjonile.
Monday, July 26, 2010
Sünnarist ohridisse
Sünnar, Pivofestar ja Ohrid
Ma ei mäleta mis vahepeal juhtus väga, Marie ja Pat läksid minema jne. Igaljuhul neljapäeval päev enne mu sünnarit läksime õhtul välja, sain maffi Marianilt ja paffisime kõik koos rõõmsalt, mina Ewa, Mauro ja Marian. Peale seda läksime üht kontserti jälgima. Ja see oli imepärane selleks õhtuks. Mõnus soe ilm, mõned maffid ja õlle täiustasid mahedat muusikat. Peale seda läksime edasi parki jooma ning lahkusime mingi 1 paiku keskelt..
Järgmisel hommikul ärkasin, tegin tegusid, pakkisin jne kuni lõpuks poole 4 paiku kokku saime et hääletama minna. Saime suht kiirelt auto peale ja otse Prilepisse, kus 5 paiku alustasime purksi ja õllega. Siis liikusime Astridi, kohaliku vabatahtliku korterisse et asjad jätta ja oodata kuni ilm veits jahedamaks läheb kuna oli kõrvetavalt kuum. Kell 7 vms süütasin oma viimse joindi ja kallasin viimase topsi õlmarit enne kui Festivali alale tagasi läksime. Saime kokku prantslaste Arthuri ja Marjoriega ning hakkasime õlmarit kallutama. Siis 10 paiku läksime rongijaama Chrisile ja Carolinele vastu. Peale jälle üht trippi astridi poole jõudsime tagasi ja hakkasime veel rohkem jooma. Istusime ühes telgis koos peacecorpi vabatahtlikega Usast ja nautisime festivaliatmosfääri. Kui mu sees oli oma 7 õlle ja suht täis, sai tantsitud ja hullu pandud jne, avastasime et see õlletelk pannakse kinni ja veel parem, meie eest on makstud..
Liikusime edasi kuskile baari kus läks eriliseks mürgliks, Alustasime tantsimisega kuid see jõudis kiirelt edasi segaseks hüppamiseks, karjumiseks ja mällerliiklemiseks. Mõni pits tekiilat tegid ka oma töö, ja kui 5 paiku Ewa, Mauro ja Goshaga hüvasti jätsime jõudsime varsti Chrisi ja Carolinega Prantslaste karavani, kus imetlesin oma rottilastud õlleklaasi kuni Astridi poole jõudsime. Enne veel kui magama jõudsin mõtlesin kui suurepärane sünnipäev mul oli. Olin ülimälleris, kuid nautisin igat hetke sellest, mu kingid olid ka parimad ever, nagu näiteks 2 pitsi, tuhatoos ja õlleklaas mille rotti lasin viimasest baarist. Mu ümber parimad inimesed, nagu päiksepaisteline Ewa, Iiri joomakaaslane Chris, tuulepea Caroline, veidi kahtlaselt omapärane Mauro Arnold svartsernigger ja kõik need teised kes tegid selle päeva parimaks.
Järgmine hommik olin suremas, nii jõhkrat pohmakat polnud ma ammu tundnud. Siis kui end viimaks püsti sain, ronisin poodi, a kuna sandaalide jalga saamine tundus liiga keeruline bizniss olevat mu jaoks läksin paljajalu. Asfalt kõrvetamas jalgu keksisin poodi tervitades kõiki sees olijaid FODASSS'ga. Ma arvan et kõik poes olijad pidasid mind poolearuliseks tondiks, a mul oli pohhui.
Peale tundideviisi lebotamist ja kannatamist sain sõnumi Ewalt et nad on liiga sitas seisus et hääletada Prilepisse, seega tegime sõjaplaani liigutada pidu Bitolasse, ning peale veel oma 4 tundi passimist läksime keskele, jõime viimased festariõlled ja hüppasime bussi peale.
Minu pool hakkasime koheselt jooma ning peale õlle liikusin ma rakija poole ning see littis peale 2 tunnist joomismängu konkreetselt ära. Nii ära et kui head ööd Carolinele ütlesin ja viimast korda Fodass hüüdsin käed üles tõstes kukkusid mu püksidki maha..Fodass..
Järgmine päev algas pohmeelaga, kuid kella kolmest hakkasin jooke neelama. Kuna kui kõik kokku saime mu elutoas tuli Ewa mõttele et mängiks tõde ja tegu. Alles järgmine päev avastasin kui haige mõte see oli. Esiteks jõime pidevalt ja tolle viie tunni jooksul tegime kõike et mu naabruskond peaks mind mingiks ära kammind totakaks. Esiteks läksin naabri ukse taha ja küsisin talt peldikupaberit, põhjendades et tahan ilgelt sittuda. Siis jooksin maja ees Indiaanikostüümis tehes sõjahäälitsusi. Tantsisin kleidis oma maja ees, hoiatasin naabreid tuleva maailmalõpu ees, jooksin ümber maja lauldes, viskasin püksid maha jne jne. Teisedki tegid seatempe, Mauro viskas oma püksid poes maha kogu rahva ees, Ewa käis antenn pea otsas ringi ja ütles mu naabile „I'm a TV, can you turn me on“. Vele läks poodi veini ostma, otsa ees kirjad „I'm your bitch“. Mauro kutsus 60 aastase kohtingule ja tegi abieluettepaneku mingile tüübile. Chris strippis 7 aastaste laste jaoks ja Caroline peaaegu abiellus ühe poetöötajaga.
Peale seda mingi 9 paiku hakkasime liikuma keskele.. Tee peal jõime ära veel 2 pudelit veini ja kogu teekond oli päris naljakas. Chris ja Caroline pidasid toidusõda ja vaidlesid sõna Retard häälduse üle. Kui jõudsime baari jõime rõõmsalt edasi, õlle, tekiilat ja mingeid muid kahtlasi shotte. Vahepeal tahtis Chris skoorida mingi kena Makedoonia piffiga ja kui wingmanina tõmbasin ta vestlusesse mingite piffidega tuli ta 10 mintsa hiljem tagasi ütlemata miskit, lihtsalt imiteerides lennuki kukkumist :D.. Peale seda üritasime minna Raschekori kuid see luhtus kuna kõik peale minu kandsid lühhareid ja see oli keelatud. Rääkisime veel mendiga kui naeruväärne see on ja temagi nõustus meiega. Seejärel läksime kellatorni juurde parki, ostsime ühe suure õlle jõime edasi, kuid vahepeal tuli Carolinel idee minna purskkaevu ujuma ja seda ta tegigi, 3 korda tõmmates kaasa Ewa ja seejärel Maurogi. Lõpuks siiski ronisime takso peale ja läksime koju.. Oli üks paganama tore õhtu.. Ainult et järgmine hommik vaatas mind silmade armee, pooled naersid ja pooled vaatasid mind kui imelikku väärakat.
Vahepeal
Teisipäeval juhtus minuga miskit millest ma pikemalt ei räägi, et miks ja kuidas, kuid kogu mu unistustest ja lootustest loodud maailm kukkus hetkega kokku ja mulle otse lagipähe.. Seega helistasin oma lemmiklibule Maryjane'le, kuid see oli viga, sest peale paffimist kui püüdsin magama minna, andis see mulle parakad.. Kuulsin hääli nagu keegi kõnniks mu korteris, ja mingit kavalat irnumist nagu nois õudukates. Peale kaht korda täiskontrolli et keegi tegelikult pole mu korteris läksin tagasi voodisse püüdes lihtsalt veenda ennast et türa jää magama raisk, ära mõtle enam.
Järgmine päev oli endiselt perses meelega ja masenduses, seega pidin linnast põgenema, sest seda ma oskan kõige paremini. Läksin Kavadarci et Pedroga kokku saada ja veel manti sebida. Hääletamine oli eriti vittus seekord ja enamuse ajast ma lihtsalt kõndisin, kuid see päev oli parajalt väsitav, seega kui koju jõudsin olin valmis pikalt magama.. Kuid oo ei 20 mintsa peale seda kui koju jõudsin jõudis kohale Mauro 2 hollandlasega kes vajasid öömaja paariks ööks. Vaimus vandusin no türa küll, kuid ei saanud neid perse ka saata. Seega leppisin paratamatusega ning peale jutlemist ja teiste lahkumist sain aru et kui tegemist on Hollandlastega peab maffi tegema ning seda me ka tegime.
Järgmine hommik olin ikka veel kuradi väsinud, ning lülitasin oma telefööni välja et keegi ei segaks, kuid seegi eriti ei aitand, kuna peale üht hommikujointi sain teada et pean sivaruttu kontorisse ronima, oma keeletunniks. Jõudsin sinna, sain 20 mintsa keelt ja sülitasin seejärel.. Fodass kui väsinud ma olin. Kuid pidin poolteist tundi tühja passima kuni Ewa kohale jõudis. Ajasime veidi juttu kuid ma ei suutnud kaua ning ütlesin et lähen puhkama. Seejärel läksin koju ja magasin kuni poole 9ni, kui avastasin et ohh vittu, pean paari tunni pärast rongijaamas olema Chrisil vastas kes peaks Laupäev koos kambaga Albaaniasse minema. Okey ronisin kohale, sain kokku ja peale kiiret taksot läksime damoi,kuhu ka mõni hetk hiljem jõudsid Hollandlased koos Mauroga.. Paffisime seejärel jälle ühe paksukese ning siis läksin magama.
Hommikul aga sain sõnumi et kontorivõti on minu pool ja ma pean 10ks kontoris olema.. Okey roomasin kohale, passisin tund aega kuni keegi tuleks ja siis tõmbasin nahhui.. Sain kodus paar tundi magada.
Päeval polnud miskit huvitavat, kuid õhtul plaanisime veelkord chrisiga välja minna et naisi sebida ja juua korralikult. Alustasime rakija pitsidega ja kui piisavalt täis olime jõudsime kesklinna. Esimene kord rachekor ei toimind kuna järjekord oli kuradima pikk ja peale pooletunnist ootamist tõmbasime nahhui. Niipea kui Base' jõudsime suleti seegi.. Peale seda proovisime kõige hullemasse ööklubisse sisse saada, kuid see oli täielikult suletud, faking Positive nahui. Igaljuhul läksime sala-alkopoodi ja ostsime õlle ning istusime pargis maha et laulda,karjuda ja niisama vestelda. Peale seda kui mingid piffid ütlesid et Rachekor on ainus avatud klubi tol õhtul saime idee et prooviks uuesti.. Kuid seejärel avastasime järjekordselt et lühharitega pole meil munnigi teha, ja võtsime takso.. Jõudsime koju 4 paiku ja peale seda lihtsalt laskusin voodisse.
Ohrid – nema šansi
Laupäeva hommik oli keeruline, olin vaid 5 tundimaganud kui 9 ärkasin et teised Albaania tripile ära saata. Siis aga avastasin et Chris on ikka veel liiga vittus et kuskile minna, ja ronisin siis ise välja et teistega hüvasti jätta. Ewa oli veits pettunud et Chris nii lapselikult käitus kuid soovisin talle parimat reisi kuna ta oli liialt stressis liiga pikalt Bitolas olemisest.
Koju jõudsin olin rämedalt väsinud ja rullisin ühe J et ära vajuda, kuid türaaaa küll :D 10 mintsa hiljem tuli sõnum Chippilt, et tema ja ta tiim on poole tunni pärast Bitolas ja valmis Ohridisse minekuks. Tund hiljem jõudsid nad mu korterisse ja mina olin ikka veel jumala vittus, väsinud ja pohmakaga. Kuid Chippy see mees oskab veenda inimesi ja kuna ma olin niikuinii veel veitsa mases mõtlesin et sitta kah saab Fun olema, ja veel sitaks.
Seega vaikselt tibusammudel ja kannatades ronisime tee äärde et hääletama hakata. Töötasime 2's tiimis ehk pohmakaga ja ilma – Chris ja mina, ning Chippy, Astrid ja Artur. Loomulikult said pohmakata inimesed enne meid auto peale, kuid see ei kõigutanud meid, ma jõin tee ääres ühe õlle ära ja tunne läks paremaks. Järsult varises ühe veoauto puidulaadung keset teed ja see oli shokeeriv kuid minu kui sassis meelele naljakas samal ajal. Seega läksin teisele poole teed istuma ja ootama millal tee vabaks saab. Kuid kohe peale vabanemist peatus üks auto ja kihutasime selle peale. See viis meid aga otseteed Ohridisse, ja maha saades järasime ühe bureki ning õlle näpus liikusime teistega kokku saama.
Nemad omasid aga plaani minna mingi kalju otsa kirikut vahtima. Ma ei saanud üksi passima ka jääda, seega võtsin veel ühe õlle ja lonkasin kaasa. Tee peal sai veits veesõda peetud ja kui kohale jõudsime üllatas meid see vaade korralikult, Kirik ise, kalju, ja rand, FODASSSSS. Peale seda plaanisime süüa osta, ning minna 20 km eemal asuvasse randa.
Peale söömat ja taksot randa olime kohal, ning algul mõtlesime et see oli sitt mõte, kuna telkimisplatsi eest pidi maksma ja kõik ilusad naised paistsid olevat ära minevat. Kuid siiski liikudes läbi karavanimere jõudsime meie spotini ning lõime telgi püsti. Kui nägime milline rand oli jõudsime järeldusele et tulek polnud üldse halb mõte. Seejärel läksime ujuma,mis oli ülivärskendav peale hääletamist ja rämedat pohmakat.. Seejärel ostsime joogid ja hakkasime telgi juures vaikselt pihta, misjärel liikusime edasi ühte baari ranna äärel. Mõned joogid siia-sinna, jääkuubikute sõda ja lollused, ning olime valmis lolliks minema. Mõni hetk hiljem, kui vaatasin parajasti üht piffi baarileti ääres, tuli ta järsku minu poole ja suudles mind põsele, esimene küsimus oli fodass :D:D kust ma tean sind, ja kahjuks polnud vastus nüüdsest vaid organisatsioonist, kuid mis seal ikka, järgmine kord kutsun kohvile või miskit :D.
Olime parajalt täis ja mingi 1 paiku tuli hull idee et peaks ujuma minema, mitte lihtsalt vaid skinny dipping ja noh mul oli pohhui, seega hüppasime kõik järve, ning avastasime uue hobi.. Jällegi kõik koos üritasime ühe paadi peale saada mis oma 100 meetrit kaldast eemal ankrus seisis, kuid kui peale tunniajalist proovimist ja ebaõnnestumist karjus rannavalvur meile what the fuck are you doing get tha fuck off, saime aru et peab punuma. Seejärel läksime tagasi baari, jõime edasi ja otsisin pilguga toda baaridaami, kuid kui see ei õnnestunud keskendusin endiselt joomisele. Mõni hetk hiljem peale seda kui telgist ka viimane õlle joodud läksime otsima kohta kust tasuta juua saada. Seegi ei õnnestunud kuid lõpetasime otsimise ühel House muusika peol ning niisama nautisime õhkkonda. Artur tegi meile ühed tekiilapitsidki välja ja elu oli ikka veel ilus.. Alles siis kui 4 või 5 paiku telgi juurde jõudsime, istusime maha ja haudusime plaani et kas magama minna või teha miskit huvitavat.
Ja justkui imeväel jõudis meie juurde mingi tüüp kes lihtsalt ütles „Anybody wanna join me for a joint“ ja mu vastus oli loomulikult fooodasssssssssss, ofcourse. Ja türa, see oli hea joint ja sigakange maff, ning peale seda olin ma ikka kuradima vittus. Istusime ja irnusime kõige mõttetumate asjade üle.. Nagu näiteks meenus Mauro ütlus „You put your funnypants on“ või siis mõtlesime mida Agris tha almighty assassin teeb jne jne. Ma olin naerukrampides enamuse ajast ja lihtsalt lebasin maas veereldes edasi-tagasi. Seejärel ronisime kõik telki, kuid see oli nii kuradi naeruväärne, 4 meest, üks naine, ja ühes telgis, see oli reaalselt nagu kilud karbis, ja ma veetsin mingi tund aega lihtsalt irnudes, kuna ka Chris ei suutnud irnumist lõpetada, a lõpuks ajas me irnumine ja tõmblemine Chippi ja Astridi veits närvi ning nad tõmbasid jeehat telgist.
Ma ise sain kuradima 2 tundi magada vist, kuni telgis olemine muutus võimatuks, ja see tundus kui saun. Tulin välja, küsisin kelleltki tobi ja kui selle ära tõmbasin tundsin et olen ikka veel putsis :D. Normaalne raisk, pohmeela, ikka veel sassis, ja kuradima väsinud tõmblesin ringi kuni 9ni, ning seejärel läksime ranna äärde, kus viskasime lamamistoolile pikali, ja see oli parim tunne sel päeval. Mõnus vari päikse eest mõnus ase ja kerge tuuleiil järvelt, see tundus olevat justkui paradiis, mida vaid filmidest olen juhtunud nägema. Magasin seal tunnikese, kuni meilt taheti raha selle eest nõuda, ning seejärel tõmbasime lihtsalt nahhui ja ütlesime et meil pole sentigi ja meid ei koti.
Käisin korra ujumas veel ja tsekkisin baari kuid baaridaami polnud sääl.. Siis kogusime end kokku, sõime veidi ja asusime teele, bussiga Ohridisse ja sealt jätkasime hääletades. Ja otseloomulikult oli chippy tiim rohkem õnnega koos kui meie. Me chrisiga olime lihtsalt parajalt pasa sisse määritud. Kuid tund aega peale neid saime siiski auto peale ning otse Bitolasse. Jõudsime korteri juurde lootes et viimaks saab puhata, viimaks saab magada, kuid eiii, mul polnud võtit kaasas ja Agnes oli ka kuskil ära, seega passisime tund aega maja ees, vahepeal kõik sendid kokku korjates, vee ja tobi jaoks.
Sejärel läksime korraks poolakate korterist läbi ja sain oma võtme, jõudsin tagasi, sõin ühe võiku ja käisin pesemas end ning seejärel lihtsalt kustusin ära, mingi 8 paiku õhtul juba, ja ärkasin alles 8 hommikul
Aitäh
Ma ei mäleta mis vahepeal juhtus väga, Marie ja Pat läksid minema jne. Igaljuhul neljapäeval päev enne mu sünnarit läksime õhtul välja, sain maffi Marianilt ja paffisime kõik koos rõõmsalt, mina Ewa, Mauro ja Marian. Peale seda läksime üht kontserti jälgima. Ja see oli imepärane selleks õhtuks. Mõnus soe ilm, mõned maffid ja õlle täiustasid mahedat muusikat. Peale seda läksime edasi parki jooma ning lahkusime mingi 1 paiku keskelt..
Järgmisel hommikul ärkasin, tegin tegusid, pakkisin jne kuni lõpuks poole 4 paiku kokku saime et hääletama minna. Saime suht kiirelt auto peale ja otse Prilepisse, kus 5 paiku alustasime purksi ja õllega. Siis liikusime Astridi, kohaliku vabatahtliku korterisse et asjad jätta ja oodata kuni ilm veits jahedamaks läheb kuna oli kõrvetavalt kuum. Kell 7 vms süütasin oma viimse joindi ja kallasin viimase topsi õlmarit enne kui Festivali alale tagasi läksime. Saime kokku prantslaste Arthuri ja Marjoriega ning hakkasime õlmarit kallutama. Siis 10 paiku läksime rongijaama Chrisile ja Carolinele vastu. Peale jälle üht trippi astridi poole jõudsime tagasi ja hakkasime veel rohkem jooma. Istusime ühes telgis koos peacecorpi vabatahtlikega Usast ja nautisime festivaliatmosfääri. Kui mu sees oli oma 7 õlle ja suht täis, sai tantsitud ja hullu pandud jne, avastasime et see õlletelk pannakse kinni ja veel parem, meie eest on makstud..
Liikusime edasi kuskile baari kus läks eriliseks mürgliks, Alustasime tantsimisega kuid see jõudis kiirelt edasi segaseks hüppamiseks, karjumiseks ja mällerliiklemiseks. Mõni pits tekiilat tegid ka oma töö, ja kui 5 paiku Ewa, Mauro ja Goshaga hüvasti jätsime jõudsime varsti Chrisi ja Carolinega Prantslaste karavani, kus imetlesin oma rottilastud õlleklaasi kuni Astridi poole jõudsime. Enne veel kui magama jõudsin mõtlesin kui suurepärane sünnipäev mul oli. Olin ülimälleris, kuid nautisin igat hetke sellest, mu kingid olid ka parimad ever, nagu näiteks 2 pitsi, tuhatoos ja õlleklaas mille rotti lasin viimasest baarist. Mu ümber parimad inimesed, nagu päiksepaisteline Ewa, Iiri joomakaaslane Chris, tuulepea Caroline, veidi kahtlaselt omapärane Mauro Arnold svartsernigger ja kõik need teised kes tegid selle päeva parimaks.
Järgmine hommik olin suremas, nii jõhkrat pohmakat polnud ma ammu tundnud. Siis kui end viimaks püsti sain, ronisin poodi, a kuna sandaalide jalga saamine tundus liiga keeruline bizniss olevat mu jaoks läksin paljajalu. Asfalt kõrvetamas jalgu keksisin poodi tervitades kõiki sees olijaid FODASSS'ga. Ma arvan et kõik poes olijad pidasid mind poolearuliseks tondiks, a mul oli pohhui.
Peale tundideviisi lebotamist ja kannatamist sain sõnumi Ewalt et nad on liiga sitas seisus et hääletada Prilepisse, seega tegime sõjaplaani liigutada pidu Bitolasse, ning peale veel oma 4 tundi passimist läksime keskele, jõime viimased festariõlled ja hüppasime bussi peale.
Minu pool hakkasime koheselt jooma ning peale õlle liikusin ma rakija poole ning see littis peale 2 tunnist joomismängu konkreetselt ära. Nii ära et kui head ööd Carolinele ütlesin ja viimast korda Fodass hüüdsin käed üles tõstes kukkusid mu püksidki maha..Fodass..
Järgmine päev algas pohmeelaga, kuid kella kolmest hakkasin jooke neelama. Kuna kui kõik kokku saime mu elutoas tuli Ewa mõttele et mängiks tõde ja tegu. Alles järgmine päev avastasin kui haige mõte see oli. Esiteks jõime pidevalt ja tolle viie tunni jooksul tegime kõike et mu naabruskond peaks mind mingiks ära kammind totakaks. Esiteks läksin naabri ukse taha ja küsisin talt peldikupaberit, põhjendades et tahan ilgelt sittuda. Siis jooksin maja ees Indiaanikostüümis tehes sõjahäälitsusi. Tantsisin kleidis oma maja ees, hoiatasin naabreid tuleva maailmalõpu ees, jooksin ümber maja lauldes, viskasin püksid maha jne jne. Teisedki tegid seatempe, Mauro viskas oma püksid poes maha kogu rahva ees, Ewa käis antenn pea otsas ringi ja ütles mu naabile „I'm a TV, can you turn me on“. Vele läks poodi veini ostma, otsa ees kirjad „I'm your bitch“. Mauro kutsus 60 aastase kohtingule ja tegi abieluettepaneku mingile tüübile. Chris strippis 7 aastaste laste jaoks ja Caroline peaaegu abiellus ühe poetöötajaga.
Peale seda mingi 9 paiku hakkasime liikuma keskele.. Tee peal jõime ära veel 2 pudelit veini ja kogu teekond oli päris naljakas. Chris ja Caroline pidasid toidusõda ja vaidlesid sõna Retard häälduse üle. Kui jõudsime baari jõime rõõmsalt edasi, õlle, tekiilat ja mingeid muid kahtlasi shotte. Vahepeal tahtis Chris skoorida mingi kena Makedoonia piffiga ja kui wingmanina tõmbasin ta vestlusesse mingite piffidega tuli ta 10 mintsa hiljem tagasi ütlemata miskit, lihtsalt imiteerides lennuki kukkumist :D.. Peale seda üritasime minna Raschekori kuid see luhtus kuna kõik peale minu kandsid lühhareid ja see oli keelatud. Rääkisime veel mendiga kui naeruväärne see on ja temagi nõustus meiega. Seejärel läksime kellatorni juurde parki, ostsime ühe suure õlle jõime edasi, kuid vahepeal tuli Carolinel idee minna purskkaevu ujuma ja seda ta tegigi, 3 korda tõmmates kaasa Ewa ja seejärel Maurogi. Lõpuks siiski ronisime takso peale ja läksime koju.. Oli üks paganama tore õhtu.. Ainult et järgmine hommik vaatas mind silmade armee, pooled naersid ja pooled vaatasid mind kui imelikku väärakat.
Vahepeal
Teisipäeval juhtus minuga miskit millest ma pikemalt ei räägi, et miks ja kuidas, kuid kogu mu unistustest ja lootustest loodud maailm kukkus hetkega kokku ja mulle otse lagipähe.. Seega helistasin oma lemmiklibule Maryjane'le, kuid see oli viga, sest peale paffimist kui püüdsin magama minna, andis see mulle parakad.. Kuulsin hääli nagu keegi kõnniks mu korteris, ja mingit kavalat irnumist nagu nois õudukates. Peale kaht korda täiskontrolli et keegi tegelikult pole mu korteris läksin tagasi voodisse püüdes lihtsalt veenda ennast et türa jää magama raisk, ära mõtle enam.
Järgmine päev oli endiselt perses meelega ja masenduses, seega pidin linnast põgenema, sest seda ma oskan kõige paremini. Läksin Kavadarci et Pedroga kokku saada ja veel manti sebida. Hääletamine oli eriti vittus seekord ja enamuse ajast ma lihtsalt kõndisin, kuid see päev oli parajalt väsitav, seega kui koju jõudsin olin valmis pikalt magama.. Kuid oo ei 20 mintsa peale seda kui koju jõudsin jõudis kohale Mauro 2 hollandlasega kes vajasid öömaja paariks ööks. Vaimus vandusin no türa küll, kuid ei saanud neid perse ka saata. Seega leppisin paratamatusega ning peale jutlemist ja teiste lahkumist sain aru et kui tegemist on Hollandlastega peab maffi tegema ning seda me ka tegime.
Järgmine hommik olin ikka veel kuradi väsinud, ning lülitasin oma telefööni välja et keegi ei segaks, kuid seegi eriti ei aitand, kuna peale üht hommikujointi sain teada et pean sivaruttu kontorisse ronima, oma keeletunniks. Jõudsin sinna, sain 20 mintsa keelt ja sülitasin seejärel.. Fodass kui väsinud ma olin. Kuid pidin poolteist tundi tühja passima kuni Ewa kohale jõudis. Ajasime veidi juttu kuid ma ei suutnud kaua ning ütlesin et lähen puhkama. Seejärel läksin koju ja magasin kuni poole 9ni, kui avastasin et ohh vittu, pean paari tunni pärast rongijaamas olema Chrisil vastas kes peaks Laupäev koos kambaga Albaaniasse minema. Okey ronisin kohale, sain kokku ja peale kiiret taksot läksime damoi,kuhu ka mõni hetk hiljem jõudsid Hollandlased koos Mauroga.. Paffisime seejärel jälle ühe paksukese ning siis läksin magama.
Hommikul aga sain sõnumi et kontorivõti on minu pool ja ma pean 10ks kontoris olema.. Okey roomasin kohale, passisin tund aega kuni keegi tuleks ja siis tõmbasin nahhui.. Sain kodus paar tundi magada.
Päeval polnud miskit huvitavat, kuid õhtul plaanisime veelkord chrisiga välja minna et naisi sebida ja juua korralikult. Alustasime rakija pitsidega ja kui piisavalt täis olime jõudsime kesklinna. Esimene kord rachekor ei toimind kuna järjekord oli kuradima pikk ja peale pooletunnist ootamist tõmbasime nahhui. Niipea kui Base' jõudsime suleti seegi.. Peale seda proovisime kõige hullemasse ööklubisse sisse saada, kuid see oli täielikult suletud, faking Positive nahui. Igaljuhul läksime sala-alkopoodi ja ostsime õlle ning istusime pargis maha et laulda,karjuda ja niisama vestelda. Peale seda kui mingid piffid ütlesid et Rachekor on ainus avatud klubi tol õhtul saime idee et prooviks uuesti.. Kuid seejärel avastasime järjekordselt et lühharitega pole meil munnigi teha, ja võtsime takso.. Jõudsime koju 4 paiku ja peale seda lihtsalt laskusin voodisse.
Ohrid – nema šansi
Laupäeva hommik oli keeruline, olin vaid 5 tundimaganud kui 9 ärkasin et teised Albaania tripile ära saata. Siis aga avastasin et Chris on ikka veel liiga vittus et kuskile minna, ja ronisin siis ise välja et teistega hüvasti jätta. Ewa oli veits pettunud et Chris nii lapselikult käitus kuid soovisin talle parimat reisi kuna ta oli liialt stressis liiga pikalt Bitolas olemisest.
Koju jõudsin olin rämedalt väsinud ja rullisin ühe J et ära vajuda, kuid türaaaa küll :D 10 mintsa hiljem tuli sõnum Chippilt, et tema ja ta tiim on poole tunni pärast Bitolas ja valmis Ohridisse minekuks. Tund hiljem jõudsid nad mu korterisse ja mina olin ikka veel jumala vittus, väsinud ja pohmakaga. Kuid Chippy see mees oskab veenda inimesi ja kuna ma olin niikuinii veel veitsa mases mõtlesin et sitta kah saab Fun olema, ja veel sitaks.
Seega vaikselt tibusammudel ja kannatades ronisime tee äärde et hääletama hakata. Töötasime 2's tiimis ehk pohmakaga ja ilma – Chris ja mina, ning Chippy, Astrid ja Artur. Loomulikult said pohmakata inimesed enne meid auto peale, kuid see ei kõigutanud meid, ma jõin tee ääres ühe õlle ära ja tunne läks paremaks. Järsult varises ühe veoauto puidulaadung keset teed ja see oli shokeeriv kuid minu kui sassis meelele naljakas samal ajal. Seega läksin teisele poole teed istuma ja ootama millal tee vabaks saab. Kuid kohe peale vabanemist peatus üks auto ja kihutasime selle peale. See viis meid aga otseteed Ohridisse, ja maha saades järasime ühe bureki ning õlle näpus liikusime teistega kokku saama.
Nemad omasid aga plaani minna mingi kalju otsa kirikut vahtima. Ma ei saanud üksi passima ka jääda, seega võtsin veel ühe õlle ja lonkasin kaasa. Tee peal sai veits veesõda peetud ja kui kohale jõudsime üllatas meid see vaade korralikult, Kirik ise, kalju, ja rand, FODASSSSS. Peale seda plaanisime süüa osta, ning minna 20 km eemal asuvasse randa.
Peale söömat ja taksot randa olime kohal, ning algul mõtlesime et see oli sitt mõte, kuna telkimisplatsi eest pidi maksma ja kõik ilusad naised paistsid olevat ära minevat. Kuid siiski liikudes läbi karavanimere jõudsime meie spotini ning lõime telgi püsti. Kui nägime milline rand oli jõudsime järeldusele et tulek polnud üldse halb mõte. Seejärel läksime ujuma,mis oli ülivärskendav peale hääletamist ja rämedat pohmakat.. Seejärel ostsime joogid ja hakkasime telgi juures vaikselt pihta, misjärel liikusime edasi ühte baari ranna äärel. Mõned joogid siia-sinna, jääkuubikute sõda ja lollused, ning olime valmis lolliks minema. Mõni hetk hiljem, kui vaatasin parajasti üht piffi baarileti ääres, tuli ta järsku minu poole ja suudles mind põsele, esimene küsimus oli fodass :D:D kust ma tean sind, ja kahjuks polnud vastus nüüdsest vaid organisatsioonist, kuid mis seal ikka, järgmine kord kutsun kohvile või miskit :D.
Olime parajalt täis ja mingi 1 paiku tuli hull idee et peaks ujuma minema, mitte lihtsalt vaid skinny dipping ja noh mul oli pohhui, seega hüppasime kõik järve, ning avastasime uue hobi.. Jällegi kõik koos üritasime ühe paadi peale saada mis oma 100 meetrit kaldast eemal ankrus seisis, kuid kui peale tunniajalist proovimist ja ebaõnnestumist karjus rannavalvur meile what the fuck are you doing get tha fuck off, saime aru et peab punuma. Seejärel läksime tagasi baari, jõime edasi ja otsisin pilguga toda baaridaami, kuid kui see ei õnnestunud keskendusin endiselt joomisele. Mõni hetk hiljem peale seda kui telgist ka viimane õlle joodud läksime otsima kohta kust tasuta juua saada. Seegi ei õnnestunud kuid lõpetasime otsimise ühel House muusika peol ning niisama nautisime õhkkonda. Artur tegi meile ühed tekiilapitsidki välja ja elu oli ikka veel ilus.. Alles siis kui 4 või 5 paiku telgi juurde jõudsime, istusime maha ja haudusime plaani et kas magama minna või teha miskit huvitavat.
Ja justkui imeväel jõudis meie juurde mingi tüüp kes lihtsalt ütles „Anybody wanna join me for a joint“ ja mu vastus oli loomulikult fooodasssssssssss, ofcourse. Ja türa, see oli hea joint ja sigakange maff, ning peale seda olin ma ikka kuradima vittus. Istusime ja irnusime kõige mõttetumate asjade üle.. Nagu näiteks meenus Mauro ütlus „You put your funnypants on“ või siis mõtlesime mida Agris tha almighty assassin teeb jne jne. Ma olin naerukrampides enamuse ajast ja lihtsalt lebasin maas veereldes edasi-tagasi. Seejärel ronisime kõik telki, kuid see oli nii kuradi naeruväärne, 4 meest, üks naine, ja ühes telgis, see oli reaalselt nagu kilud karbis, ja ma veetsin mingi tund aega lihtsalt irnudes, kuna ka Chris ei suutnud irnumist lõpetada, a lõpuks ajas me irnumine ja tõmblemine Chippi ja Astridi veits närvi ning nad tõmbasid jeehat telgist.
Ma ise sain kuradima 2 tundi magada vist, kuni telgis olemine muutus võimatuks, ja see tundus kui saun. Tulin välja, küsisin kelleltki tobi ja kui selle ära tõmbasin tundsin et olen ikka veel putsis :D. Normaalne raisk, pohmeela, ikka veel sassis, ja kuradima väsinud tõmblesin ringi kuni 9ni, ning seejärel läksime ranna äärde, kus viskasime lamamistoolile pikali, ja see oli parim tunne sel päeval. Mõnus vari päikse eest mõnus ase ja kerge tuuleiil järvelt, see tundus olevat justkui paradiis, mida vaid filmidest olen juhtunud nägema. Magasin seal tunnikese, kuni meilt taheti raha selle eest nõuda, ning seejärel tõmbasime lihtsalt nahhui ja ütlesime et meil pole sentigi ja meid ei koti.
Käisin korra ujumas veel ja tsekkisin baari kuid baaridaami polnud sääl.. Siis kogusime end kokku, sõime veidi ja asusime teele, bussiga Ohridisse ja sealt jätkasime hääletades. Ja otseloomulikult oli chippy tiim rohkem õnnega koos kui meie. Me chrisiga olime lihtsalt parajalt pasa sisse määritud. Kuid tund aega peale neid saime siiski auto peale ning otse Bitolasse. Jõudsime korteri juurde lootes et viimaks saab puhata, viimaks saab magada, kuid eiii, mul polnud võtit kaasas ja Agnes oli ka kuskil ära, seega passisime tund aega maja ees, vahepeal kõik sendid kokku korjates, vee ja tobi jaoks.
Sejärel läksime korraks poolakate korterist läbi ja sain oma võtme, jõudsin tagasi, sõin ühe võiku ja käisin pesemas end ning seejärel lihtsalt kustusin ära, mingi 8 paiku õhtul juba, ja ärkasin alles 8 hommikul
Aitäh
Monday, July 5, 2010
Isosengo
Ülivittuuuuuuuus
Reedel olin ikka veel vaene, kuid asusin hommikul pale müslit ja dušši töö poole teele.. Just siis kui olin Getost välja astunud heistas mulle üks vend teatrist kelle nime ma ei mäleta a pohhui, igaljuhul pidin minema infokeskusesse. Pool tundi ja 3 km hiljem olin ma kohal, ootasin veelmõned minutid ja siis visati meid Marianiga Heraclea juurde. Niisiis tegime rasket tööd järgmised 2 tundi mis tähendas istumist ja mõningaid suitsupause.
Marianiga juttu rääkides sain teada et ka tema maffi paffib, ja lisaks on varasemalt päris pikalt müügiga tegelenud. Igaljuhul peale seda rasket tööd läksime lendlehti hotellidesse laiali viima, ja selle jooksul lppisime kokku et õhtul saab kokku ja võtab miskit ette. See küll ei kukkund kokku mu plaaniga minna Kavadarci ja Matej'ga suitsetada ning sebida oma varud sealt, aga mõtlesin et kui see miskit head on ei pea ma kaugele minema.
Läksin infokeskusesse kus mind juba otasid Pati ja Marie, ning tõid häid uudiseid ehk see et nad ootavad Lenkat rahaga..Wohohoahh.. Normalna mõtlesin, kuid kui Lenka kohale jõudis üllatas ta meid vaid osaga rahast, a noh pohhui, peale nädalat kapsast oli see ka hea vaheldus. Läksime Fresh Burekisse sööma seejärel, ja ma haarasin lausa 2 järjest.. Siis takso, ja padavai damoi, kus lebotasin päev otsa tühja, vahepeal isegi vajusin magama diivanil, aga ma ei imesta enam, sel diivanil on miskit viga.
Lõpuks helistasin Marianile kes ütles et maffiga läheb veel veidi aega. Passisin järjekordselt tühja mõne tunni kui ilmus Mauro õlmari ja jalkameeleoluga. Mõni aeg hiljem jõudis kohale ka Ewa ja pool tunnikest peale seda helistas Marian kes ütles et peaksin kellatorni juurde minema.. Läksin välja lubades et tulen veel tagasi (niipea see ei juhtunud) ja laskusin Bitola reedeõhtustesse tänavatesse. Istusin taksosse ja ootasin vist mingi 20 mintsa seal et lisanduks veel 2 reisijat. Lõpuks sain kokku Mariani ja kahe Nikolaga, ning istusime ja ootasime ja helistasime, noh nii kombekohaselt.
Olguke, liikusime mu kodukandi ligidusse peale mõnda aega. Jõudsime spoti ligidusse,kus jäime Marianiga Nikolasid ootama, ning vahtisime seal pea tunnike juttu ajades kuni poiskad lõpuks kohale jõudsid me pakikesega, kus oli umbes 2 giid.. Rullisime sellest 3 jointi millest mo rullitud oli peajagu getsine ning koheselt läitsime selle, ning peale esimest maffi köhisin oma kopsud peaaegu välja..Kuu aega mahveita on ikka päris pikk aeg.. Kui esimene paksuke lõppemas oli ja ma juba parajalt vittus omadega läideti märkamatult tein ja pidin jätkama. Peale teist käisin kusel ja tegin ühe tobi mis just kõige parem mõte polnud, sest peale seda läideti ka kolmas joint ja kui see oli lõpule jõudnud olin nii kinni et ka pesumodellid ei saaks lahti.
Istusime ja kuulsime mussi mille ajal hakkas kõs veelgi intensiivsemalt mõjuma ning ma olin peajagu ülle. Läksime kesklinna poole ning ma ei taha tead mida must möödakõndivad inimesed arvasid, sest liikusin kui sült mingi instinkti alusel. Läksin poodi et osta miskit juua, kuid valisin kombekohaselt kõige rõvedama joogi mida nii kinnise peaga juua, nimelt greibi schwepps..Öahh.. Kui jõudsime keskele istusime kuskil mingi kahtlase asja juurde maha, mingi monument või midagi, kus päeval pilpapedesid näha ja õhtul noori, ootamas homset.
Istusin seal niiviisi ja ralgutasin kuna muud ei suutnud. Peale mõnda aega tuli mul kinnisidee et pean miskit süüa saama, ning kuigi teadsin et nii putsis peaga pole see parim idee, kuid ei saanud mõttest üle ega alt, seega läksin Bombatasse. Teadsin et seal on linna parim Tost, aga tahtsin purksi, ja lolli peaga lootsin et ka see on hea. Sain kätte ja friikaid krõmpsutades liikusin tagasi monumendi poole. Oled sa kunagi niivõrd putsis olnud et see rikub isegi su söögielamuse ära..pähh.. Friikad tundusid päris head kuigi nende söömine ise polnud nii hea, kuid purks ise, no mida vittu, kuidas saab seda keegi purksiks nimetada. Mingi arvataasti aasta aega vana poolplastik kotlett vahel, salat mis ei tohiks kunagi ühtegi purgerit puutuda, ning viimaks kaste mida purksi enda jaoks ei jagunud absoluutselt ja seda asendas selline hunnik pipart et isegi mehhiko rodeoklounid oleks aurama hakanud.
Olgu kannatasin kogu selle pasa ära,olles endiselt peajagu Üllega mestis ja peale lonksu svippsi mis täiendas seda rõvedust veelgi, hakkas mul kohati isegi parem.. Juu siis olin tõesti liiga näljane, a pohh, kui ilmus aeg minna tagasi kodu poole oli asi veelgi hullem, mu pea hakkas aina rohkem vajuma ja seda kaela küljes hoida oli aina raskem ja raskem. Lõpuks kui ühte poodi sisse astusin et suitsu osta tegin sellega elu suurima vea – see soojus oli juba üks miinuspuntk mu olekule, ja siis müüa kes mult midagi küsima hakkas pidevalt näol hoides mingit kavalat irvet. Pingutasin kõvasti et mitte lasta oma fantaasial talle sarvi pähe kasvatada ning poeletti leegitsema sütitada.
Ossaputs ma ütlen, mina enam kivis peaga poodides ei käi.. Siiralt kaalun hetkel kas nende vanadega üldse tasub suitsetada, sest ma see kui kogemus oli mulle piisav, pfff.. Peale poodi liikusin üksi edasi oma viimasel kilomeetril Geto poole, kilomeetril mis aina venis ja venis nagu ila su padjale. Kosutasin end veel 3 shoksiga ning peale neid oli vähemalt natukenegi parem olla. Jõudsin lõpuks kodusesse Brokelynisse kus ärkvel oli veel vaid Patrycia ja mu kallis külalised lahkunud, kuid mis sa tahad, kell oli 2 kui uskuda seda mis Pat mulle hommikul ütles. Tahtsin aega kivist olekut mitte raisata ning veel üleval olla et kirjutada, kuid kahjuks otsustasin enne seda filmi vaadata. Film oli midagi uhvoporno ja ajunussi vahelist ja ma ei saanud mitte munnigi aru.. Ärkasin poole kuue paiku diivanilt.
Reedel olin ikka veel vaene, kuid asusin hommikul pale müslit ja dušši töö poole teele.. Just siis kui olin Getost välja astunud heistas mulle üks vend teatrist kelle nime ma ei mäleta a pohhui, igaljuhul pidin minema infokeskusesse. Pool tundi ja 3 km hiljem olin ma kohal, ootasin veelmõned minutid ja siis visati meid Marianiga Heraclea juurde. Niisiis tegime rasket tööd järgmised 2 tundi mis tähendas istumist ja mõningaid suitsupause.
Marianiga juttu rääkides sain teada et ka tema maffi paffib, ja lisaks on varasemalt päris pikalt müügiga tegelenud. Igaljuhul peale seda rasket tööd läksime lendlehti hotellidesse laiali viima, ja selle jooksul lppisime kokku et õhtul saab kokku ja võtab miskit ette. See küll ei kukkund kokku mu plaaniga minna Kavadarci ja Matej'ga suitsetada ning sebida oma varud sealt, aga mõtlesin et kui see miskit head on ei pea ma kaugele minema.
Läksin infokeskusesse kus mind juba otasid Pati ja Marie, ning tõid häid uudiseid ehk see et nad ootavad Lenkat rahaga..Wohohoahh.. Normalna mõtlesin, kuid kui Lenka kohale jõudis üllatas ta meid vaid osaga rahast, a noh pohhui, peale nädalat kapsast oli see ka hea vaheldus. Läksime Fresh Burekisse sööma seejärel, ja ma haarasin lausa 2 järjest.. Siis takso, ja padavai damoi, kus lebotasin päev otsa tühja, vahepeal isegi vajusin magama diivanil, aga ma ei imesta enam, sel diivanil on miskit viga.
Lõpuks helistasin Marianile kes ütles et maffiga läheb veel veidi aega. Passisin järjekordselt tühja mõne tunni kui ilmus Mauro õlmari ja jalkameeleoluga. Mõni aeg hiljem jõudis kohale ka Ewa ja pool tunnikest peale seda helistas Marian kes ütles et peaksin kellatorni juurde minema.. Läksin välja lubades et tulen veel tagasi (niipea see ei juhtunud) ja laskusin Bitola reedeõhtustesse tänavatesse. Istusin taksosse ja ootasin vist mingi 20 mintsa seal et lisanduks veel 2 reisijat. Lõpuks sain kokku Mariani ja kahe Nikolaga, ning istusime ja ootasime ja helistasime, noh nii kombekohaselt.
Olguke, liikusime mu kodukandi ligidusse peale mõnda aega. Jõudsime spoti ligidusse,kus jäime Marianiga Nikolasid ootama, ning vahtisime seal pea tunnike juttu ajades kuni poiskad lõpuks kohale jõudsid me pakikesega, kus oli umbes 2 giid.. Rullisime sellest 3 jointi millest mo rullitud oli peajagu getsine ning koheselt läitsime selle, ning peale esimest maffi köhisin oma kopsud peaaegu välja..Kuu aega mahveita on ikka päris pikk aeg.. Kui esimene paksuke lõppemas oli ja ma juba parajalt vittus omadega läideti märkamatult tein ja pidin jätkama. Peale teist käisin kusel ja tegin ühe tobi mis just kõige parem mõte polnud, sest peale seda läideti ka kolmas joint ja kui see oli lõpule jõudnud olin nii kinni et ka pesumodellid ei saaks lahti.
Istusime ja kuulsime mussi mille ajal hakkas kõs veelgi intensiivsemalt mõjuma ning ma olin peajagu ülle. Läksime kesklinna poole ning ma ei taha tead mida must möödakõndivad inimesed arvasid, sest liikusin kui sült mingi instinkti alusel. Läksin poodi et osta miskit juua, kuid valisin kombekohaselt kõige rõvedama joogi mida nii kinnise peaga juua, nimelt greibi schwepps..Öahh.. Kui jõudsime keskele istusime kuskil mingi kahtlase asja juurde maha, mingi monument või midagi, kus päeval pilpapedesid näha ja õhtul noori, ootamas homset.
Istusin seal niiviisi ja ralgutasin kuna muud ei suutnud. Peale mõnda aega tuli mul kinnisidee et pean miskit süüa saama, ning kuigi teadsin et nii putsis peaga pole see parim idee, kuid ei saanud mõttest üle ega alt, seega läksin Bombatasse. Teadsin et seal on linna parim Tost, aga tahtsin purksi, ja lolli peaga lootsin et ka see on hea. Sain kätte ja friikaid krõmpsutades liikusin tagasi monumendi poole. Oled sa kunagi niivõrd putsis olnud et see rikub isegi su söögielamuse ära..pähh.. Friikad tundusid päris head kuigi nende söömine ise polnud nii hea, kuid purks ise, no mida vittu, kuidas saab seda keegi purksiks nimetada. Mingi arvataasti aasta aega vana poolplastik kotlett vahel, salat mis ei tohiks kunagi ühtegi purgerit puutuda, ning viimaks kaste mida purksi enda jaoks ei jagunud absoluutselt ja seda asendas selline hunnik pipart et isegi mehhiko rodeoklounid oleks aurama hakanud.
Olgu kannatasin kogu selle pasa ära,olles endiselt peajagu Üllega mestis ja peale lonksu svippsi mis täiendas seda rõvedust veelgi, hakkas mul kohati isegi parem.. Juu siis olin tõesti liiga näljane, a pohh, kui ilmus aeg minna tagasi kodu poole oli asi veelgi hullem, mu pea hakkas aina rohkem vajuma ja seda kaela küljes hoida oli aina raskem ja raskem. Lõpuks kui ühte poodi sisse astusin et suitsu osta tegin sellega elu suurima vea – see soojus oli juba üks miinuspuntk mu olekule, ja siis müüa kes mult midagi küsima hakkas pidevalt näol hoides mingit kavalat irvet. Pingutasin kõvasti et mitte lasta oma fantaasial talle sarvi pähe kasvatada ning poeletti leegitsema sütitada.
Ossaputs ma ütlen, mina enam kivis peaga poodides ei käi.. Siiralt kaalun hetkel kas nende vanadega üldse tasub suitsetada, sest ma see kui kogemus oli mulle piisav, pfff.. Peale poodi liikusin üksi edasi oma viimasel kilomeetril Geto poole, kilomeetril mis aina venis ja venis nagu ila su padjale. Kosutasin end veel 3 shoksiga ning peale neid oli vähemalt natukenegi parem olla. Jõudsin lõpuks kodusesse Brokelynisse kus ärkvel oli veel vaid Patrycia ja mu kallis külalised lahkunud, kuid mis sa tahad, kell oli 2 kui uskuda seda mis Pat mulle hommikul ütles. Tahtsin aega kivist olekut mitte raisata ning veel üleval olla et kirjutada, kuid kahjuks otsustasin enne seda filmi vaadata. Film oli midagi uhvoporno ja ajunussi vahelist ja ma ei saanud mitte munnigi aru.. Ärkasin poole kuue paiku diivanilt.
Thursday, July 1, 2010
Jälle Skopjeah
Ossaputs kui hea on seda hetkel kirjutada..
Igaljuhul alustame nagu ikka, Geto seinte vahel Bitolias. Äratuskella tnänäow lukustamas kõrvu, roomasin välja voodist kaheksa paiku, et veelkord peale nädalast makaroni ja kapsa dieeti sedasama kama veelkord matsutada. Pohhui, elu on jänes ja mis kõige tähtsam, ilma käteta. Igaljuhul läksime Marie ja Patiga kontorisse, mina Mariega et hüvasti jätta ja et lasta lõunad tühistada ja Pat et istuda ja mitte midagi teha.. Peale tunniajast passimist ja kaardimängu läksime kellatorni juurde et Ewa ning Mauroga kokku saada.
Jõudnud hääletuspunkti, lõime näpud püsti ja seadsime end rutiinselt tee äärde ripakile. Ja peale 40 minutit peatasin lõpuks ühe kaubiku mis aga mahutas vaid kaht meist ja selleks osutusid mina ja Marie. Tüüp oli sõbralik ja rääkis päris mõistlikku inglise keelt, kuigi veerand sõidu pealt vajusin ma poolunne ja veerand teed hiljem ärkasin üles seepeale et ta peatus et poodi minna. Tagasi tulles üllatas ta meid jäätistega ja sõit tundus veelgi parem, hea oli juba seegi et ta otseteed Skopjesse. Ja kuigi tüüp ise töötas 5km kesklinnast eemal viis ta meid siiski peajagu keskele..
Jõudsime üle kivisilla ja peatudes pargis tulin ideele et peaksime mingi puuviljapuu kuskilt leidma et lõunat süüa, kuna teadsin et skopjes on viljad juba valmis. Asusime teele läbi betoondžungli, ning mitte eriti kaugel keskelt leidsime mingi kortermaja hoovi kus kasvas hiiglaslik aprikoosipuu kust väiksed aprikoosid sadasid vihmana maha kuna oli täiesti valmis. Jälgisime seda langemist aia tagant ja järsku inimesed kes neid korjasid ehmatasid meid rääkides midagi meile arusaamatut, ning nagu alati kõlas vastus meie suust „Ne razbiram Makedonski“. Ja selle peale kutsuti meid ilusti sisse aprikoose sööma ja juttu vestma. Istusime maha ja peale tutvustamist ilmusid imeväel meie ette võileivad mille peale kerget puiklemist vastu võtsime.. Ja kui vihma sadama hakkas kutsuti meid sisse kohvile ja vestlema. Mehe nimi oli Todor mis tähendas tõlkes „Jumala and“ ja naise nimi Nadica mis tähendast lootust.. Seega kogu meie lõunasöök ja kohvi tundusid kui mingi ime.
Peale kontaktivahetust liikusime tagasi kivisilla poole läbi kerge vihma et Ewa ja Mauroga kokku saada kes lõppude lõpuks kohale olid jõudnud. Seejärel kiire taksosõit häältemajja, kus peale kerget puhkepausi hakkasime jooma et festivaliks soojendada. Ja TÄNÄNÄOWW the Cooww, keda ma seal kohtasin, mu parimat sõpra, sõdalast, kiskjat, palgamõrvarit natsi ja kõike muud ühes isikus The almighty Assassin Agris Agression või siis AAAA.. Vahepeal saatsime ka Paula ära kes peale üheksakuist teenistust tagasi oma kodusaarele Hiiumaale rändas.. Igaljuhul, peale Skopsko mürsku ja mõnda pitsi Rakijat hakkasime jälle liikuma.
Niiöelda festival mille asukoht muide samal päeval muutus, oli mingis baaris mis küll hea atmosfääriga ja suht mahukas kuid siiski baaris.. Lava oli 2x4 meetrit ja esimene bänd oli niiigav et ma isegi ei kahetse et neid toorelt vittu saatsin ja püüdsin välja vilistada. Igaljuhul toreda alguse juurde, kohtusime seal Lutza, Natalie ja Bernadettega kes ka meie koolitusel oli, ja siis vestlesime pikalt elust, jänestest ja kõigest muust mis selle kõrvale hammustada annab.. Agris muidugi kes ka meiega kaasas oli ei rääkinud peaaegu sõnagi juttu, ainult siis kui kedagi tappa oskas soovitada ja anda kõige idiootsemaid põhjusi millegi vihkamiseks ja tapmiseks jne, no pohhui ma olin täis ja ei viitsi seda iba tähele panna. Igaljuhul teine bänd oli sigakõva, sest selleks ajaks mil nad lavale astusid olid kõik purjus, mina, mu inimesed ja see bänd. Tüübid olid pärit hollandist ja see ütles juba ära et laval oli paras läbu ja see sobis kõigi pealtkuulajatega.
Peale seda liikusime taksopunkti, ning tee jooksul mõnitasin pidevalt Agrist ja kutsusin teda oma litsiks kuna ta jäi mulle taksoraha sisse. Tagasi Voices hausis seadsime vaikselt magama kui Agris meie toas mingi kapiukse avas ja koi sealt välja lendas ja kui Mauro seda püüda üritas korraks karjus Agris KILL,Kill,kill. Türa, kui naljakas see oli.
Järgmisel hommikul läksid Ewa ja Mauro Matka järve äärde ja meie Togetheri rahvas kes vaesed jne ei vaevunud sinna ronima, ning peale pikka uinakut, dušši ja Agrise lubatud hommikusööki ja varastatud õunu asusime teele. Agris saatis meid ja alles kaine peaga sain aru et tegelikult on ta veidi muutunud, siiski täiesti segane peast aga miski oli paremaks muutunud. Seega mina kui kõigi vaeste hingede päästja (paidevei annetage mu õllefondi või siis veel parem rafikjõulukskoju fondi) kutsusin ta küla Bitolasse, sest sain aru et tegelikult vajab tema hing ustavat sõprust ja tahet aru saada.
Liikusime kesklinnast edasi kahekesi ja seda oma 4 km vähemalt kuni peatusin ühe purksi tarvis kohas kus eelmine kord olin veoauto peale saanud. Seal seesugust õnne seekord polnud seega peale purksi liikusime edasi, kuni jõudsime bensukani kus peale kolmveerandtunnist tatsamist saime auto peale mis viis meid Prilepisse mis onvaid 50 km Bitolast. Tüübid eriti Inglise keelt ei rääkinud kuid kuidagi saime aru ning nad olid toredad ja lahked inimesed, vb olime lihtsalt õnnega mestis. Igaljuhul kui Prilepis maha minnes tänama hakkasime tuli üks neist meiega kaasa ja ütles et vaatame mis kell buss läheb, ja meie ütlesime küll ei ei, raha pole et hääletame, aa tal oli sest poogen ning ta lihtsalt ostis meile bussipiletid vastilmunud bussile. Tänasime südamest mõlemaid ning ütlesime et kohtume veel Õllefestivalil varsti.
Nüüd olen kodus, värske, säänud ja õnnelik, ahjaa manti tahaks veel, siis oleks lool punkt peal, aga kaua enam ootama ei pea, homme on palgapäev.
Piisaut
Ossaputs kui hea on seda hetkel kirjutada..
Igaljuhul alustame nagu ikka, Geto seinte vahel Bitolias. Äratuskella tnänäow lukustamas kõrvu, roomasin välja voodist kaheksa paiku, et veelkord peale nädalast makaroni ja kapsa dieeti sedasama kama veelkord matsutada. Pohhui, elu on jänes ja mis kõige tähtsam, ilma käteta. Igaljuhul läksime Marie ja Patiga kontorisse, mina Mariega et hüvasti jätta ja et lasta lõunad tühistada ja Pat et istuda ja mitte midagi teha.. Peale tunniajast passimist ja kaardimängu läksime kellatorni juurde et Ewa ning Mauroga kokku saada.
Jõudnud hääletuspunkti, lõime näpud püsti ja seadsime end rutiinselt tee äärde ripakile. Ja peale 40 minutit peatasin lõpuks ühe kaubiku mis aga mahutas vaid kaht meist ja selleks osutusid mina ja Marie. Tüüp oli sõbralik ja rääkis päris mõistlikku inglise keelt, kuigi veerand sõidu pealt vajusin ma poolunne ja veerand teed hiljem ärkasin üles seepeale et ta peatus et poodi minna. Tagasi tulles üllatas ta meid jäätistega ja sõit tundus veelgi parem, hea oli juba seegi et ta otseteed Skopjesse. Ja kuigi tüüp ise töötas 5km kesklinnast eemal viis ta meid siiski peajagu keskele..
Jõudsime üle kivisilla ja peatudes pargis tulin ideele et peaksime mingi puuviljapuu kuskilt leidma et lõunat süüa, kuna teadsin et skopjes on viljad juba valmis. Asusime teele läbi betoondžungli, ning mitte eriti kaugel keskelt leidsime mingi kortermaja hoovi kus kasvas hiiglaslik aprikoosipuu kust väiksed aprikoosid sadasid vihmana maha kuna oli täiesti valmis. Jälgisime seda langemist aia tagant ja järsku inimesed kes neid korjasid ehmatasid meid rääkides midagi meile arusaamatut, ning nagu alati kõlas vastus meie suust „Ne razbiram Makedonski“. Ja selle peale kutsuti meid ilusti sisse aprikoose sööma ja juttu vestma. Istusime maha ja peale tutvustamist ilmusid imeväel meie ette võileivad mille peale kerget puiklemist vastu võtsime.. Ja kui vihma sadama hakkas kutsuti meid sisse kohvile ja vestlema. Mehe nimi oli Todor mis tähendas tõlkes „Jumala and“ ja naise nimi Nadica mis tähendast lootust.. Seega kogu meie lõunasöök ja kohvi tundusid kui mingi ime.
Peale kontaktivahetust liikusime tagasi kivisilla poole läbi kerge vihma et Ewa ja Mauroga kokku saada kes lõppude lõpuks kohale olid jõudnud. Seejärel kiire taksosõit häältemajja, kus peale kerget puhkepausi hakkasime jooma et festivaliks soojendada. Ja TÄNÄNÄOWW the Cooww, keda ma seal kohtasin, mu parimat sõpra, sõdalast, kiskjat, palgamõrvarit natsi ja kõike muud ühes isikus The almighty Assassin Agris Agression või siis AAAA.. Vahepeal saatsime ka Paula ära kes peale üheksakuist teenistust tagasi oma kodusaarele Hiiumaale rändas.. Igaljuhul, peale Skopsko mürsku ja mõnda pitsi Rakijat hakkasime jälle liikuma.
Niiöelda festival mille asukoht muide samal päeval muutus, oli mingis baaris mis küll hea atmosfääriga ja suht mahukas kuid siiski baaris.. Lava oli 2x4 meetrit ja esimene bänd oli niiigav et ma isegi ei kahetse et neid toorelt vittu saatsin ja püüdsin välja vilistada. Igaljuhul toreda alguse juurde, kohtusime seal Lutza, Natalie ja Bernadettega kes ka meie koolitusel oli, ja siis vestlesime pikalt elust, jänestest ja kõigest muust mis selle kõrvale hammustada annab.. Agris muidugi kes ka meiega kaasas oli ei rääkinud peaaegu sõnagi juttu, ainult siis kui kedagi tappa oskas soovitada ja anda kõige idiootsemaid põhjusi millegi vihkamiseks ja tapmiseks jne, no pohhui ma olin täis ja ei viitsi seda iba tähele panna. Igaljuhul teine bänd oli sigakõva, sest selleks ajaks mil nad lavale astusid olid kõik purjus, mina, mu inimesed ja see bänd. Tüübid olid pärit hollandist ja see ütles juba ära et laval oli paras läbu ja see sobis kõigi pealtkuulajatega.
Peale seda liikusime taksopunkti, ning tee jooksul mõnitasin pidevalt Agrist ja kutsusin teda oma litsiks kuna ta jäi mulle taksoraha sisse. Tagasi Voices hausis seadsime vaikselt magama kui Agris meie toas mingi kapiukse avas ja koi sealt välja lendas ja kui Mauro seda püüda üritas korraks karjus Agris KILL,Kill,kill. Türa, kui naljakas see oli.
Järgmisel hommikul läksid Ewa ja Mauro Matka järve äärde ja meie Togetheri rahvas kes vaesed jne ei vaevunud sinna ronima, ning peale pikka uinakut, dušši ja Agrise lubatud hommikusööki ja varastatud õunu asusime teele. Agris saatis meid ja alles kaine peaga sain aru et tegelikult on ta veidi muutunud, siiski täiesti segane peast aga miski oli paremaks muutunud. Seega mina kui kõigi vaeste hingede päästja (paidevei annetage mu õllefondi või siis veel parem rafikjõulukskoju fondi) kutsusin ta küla Bitolasse, sest sain aru et tegelikult vajab tema hing ustavat sõprust ja tahet aru saada.
Liikusime kesklinnast edasi kahekesi ja seda oma 4 km vähemalt kuni peatusin ühe purksi tarvis kohas kus eelmine kord olin veoauto peale saanud. Seal seesugust õnne seekord polnud seega peale purksi liikusime edasi, kuni jõudsime bensukani kus peale kolmveerandtunnist tatsamist saime auto peale mis viis meid Prilepisse mis onvaid 50 km Bitolast. Tüübid eriti Inglise keelt ei rääkinud kuid kuidagi saime aru ning nad olid toredad ja lahked inimesed, vb olime lihtsalt õnnega mestis. Igaljuhul kui Prilepis maha minnes tänama hakkasime tuli üks neist meiega kaasa ja ütles et vaatame mis kell buss läheb, ja meie ütlesime küll ei ei, raha pole et hääletame, aa tal oli sest poogen ning ta lihtsalt ostis meile bussipiletid vastilmunud bussile. Tänasime südamest mõlemaid ning ütlesime et kohtume veel Õllefestivalil varsti.
Nüüd olen kodus, värske, säänud ja õnnelik, ahjaa manti tahaks veel, siis oleks lool punkt peal, aga kaua enam ootama ei pea, homme on palgapäev.
Piisaut
Monday, June 28, 2010
T2N2N2OOOWW...
Mingi aeg hiljemm
Ma ei mäleta järgnenud nädalavahetusest eriti midagi, vb ei toimunudki miskit peale jalgpalli, pohhui olen siiski paar nädalat maha maganud siia kirjutades. Igaljuhul teisipäeval see oli siis 15ndal pidid tulema 2 uut vabatahtlikku. Sama päeva hommikul sain ülejäänud poole Juunikuu nutsust.. Seega hakkasin jälle elama.. Ja päeval peale keeletundi, kus õppisin ostma juurvilju ja muud kraami basaarilt, läksin oma uusi oskusi kohe katsetama, et viimaks ometi normaalselt süüa ja
Ma ei mäleta järgnenud nädalavahetusest eriti midagi, vb ei toimunudki miskit peale jalgpalli, pohhui olen siiski paar nädalat maha maganud siia kirjutades. Igaljuhul teisipäeval see oli siis 15ndal pidid tulema 2 uut vabatahtlikku. Sama päeva hommikul sain ülejäänud poole Juunikuu nutsust.. Seega hakkasin jälle elama.. Ja päeval peale keeletundi, kus õppisin ostma juurvilju ja muud kraami basaarilt, läksin oma uusi oskusi kohe katsetama, et viimaks ometi normaalselt süüa ja
üle pika aja oma käed Sangria poti kallale seada. Kraam ostetud ja koju jõudnud ilmus varsti Mauro, kes aitas mind Sangria tegemisel..
Saime valmis kõik ettevalmistused selleks ajaks kui Ewa kohale jõudis.. Ja seejärel pidi Mauro minema bussijaama oma endisele koolikaaslasele vastu kes talle külla sõitis. Me Ewaga läksime poodi soojendusõlle ja krõpsu ostma, ja siis kui ka tema pool käidud topside järel tuli talle meelde et ta peaks ka kellelegi vastu minema. Ta saatis Maurole teate et peaks üht punapäist Sakslast bussijaamas otsima. Läksime siis naerdes minu poole ja mängisime tunnikese linnade põletamist ajatapuks, misjärel ilmus Mauro kaasas Jan Belgiast ja Stefan Saksamaalt.
Tutvusime seejärel omavahel, ja ajasime niisama juttu. Stefan oli üliõpilane kes oli just lõpetanud oma Erasmuse stipi Warsavis, ta olinaljaks sell, ja tundus nagu ta oleks 24/7 pilves, mitte sassis vaid õnnest pilves :D.. Jan oli niisama sõbralik ja hoolimata sellest et mitte üliõpilane päris tark loom, kes soovis mendiks saada, a sellegipoolest mõnusalt suhtuv mu narko ja alkolembusesse. Mängisime kaarte jõime Sangriat ja õhtu oli lõbus.. Lõpuks kuskil 12 paiku ilmus Vele koos lenkaga ja saime teada et seekord tulekul vaid 1 vabatahtlik kuna Poolakas jäi lennukist maha. Meid see väga ei morjendanud seega jõime edasi.
Siis umbes 1 paiku ilmus mu uus korterisemu Marie Prantsusmaalt.. Sel õhtul väga palju tuttavaks ei saanud kui seda et sain teada et ta kunstnik 23 ja suhtes, whadeva. Kostituseks pakkusin Sangriat, ja nii umbes 2 paiku läks rahvas laiali. Jäime mina Stefan ja Marie, ajasime veel veidi juttu ja kuskil 3st kustusin ära. Enivei järgmine päev peale paaritunnilist kontorihuinjaad läksin keskele ja sain teistega kokku kes olid juba alustanud linnatrippi. Tuiasime ja huiasime mööda linna ning 7 paiku kui sai varutud mõned õlled ronisime jälle künka otsa lennukite juurde, kus olime oma 9 või 10ni välja. Tee peal leidsime peesitava kiisupoja, mille Marie hoolimata minu keelust koheselt adopteeris ja mis muutis iga ta teo eelarvamuslikult kahtlaseks.
Tagasi Getos jõime Sangria lõpuni ja arutasime lisaks elu mõttele ka tolle päeva seiklusi. Järgmine päev oli Marie jaoks esimene kontoris ja järjekordselt ei teinud me muffigi. Sejärel mingi hetk kui olin lõunale läinud kohtusin Patryciaga kes oli paar tundi eelnevalt jõudnud Bitolasse. Uus vabatahtlik Poolast.. Patrycia on väga eriline inimene, nimelt vaimult ja meelelt, kuid füüsilise puudega. Ma ei tea mis konditsioonis ta tegelikult on, aga algul oli see veidi hirmutav, selles suhtes et ma olen kokku puutunud puuetega inimestega ja saan hakkama ilma diskrimineerimata, aga nendega elada on teine asi. Igaljuhul võtsin seda kui väljakutset milles ma ei tohi läbi kukkuda. Ja tol päeval sain teada et isiksuselt on ta igati tore ja elurõõmus inimene.
Nädalavahetus Skopjes
Reedel nagu plaanitud läksime Ewa ja Mauroga Skopjese Caroline eriti, extra superhilisele sünnipäevapeole (nimelt kuu aega hiljem). Leppisin kokku Paulaga, eesti vabatahtlikuga et kohtume seal, kuid ei aimanud eales mis mind ees ootas. Igaljuhul alustasime hääletamist mingi 2 paiku, ning kuskil poolteist tundi hiljem võtsid meid peale mingid tüübid kes sõitsid Prilepisse, jõudsime sinna mingi pool tunniga kuna kiiruseks oli 160 km/h umbes. Kõndisime samal ajal hääletades mingi tund aega prilepi lõppu, kust meid lõpuks võttis peale mingi vend kes oli teel Kavadarci. Poolel teel sinna ütles ta järsku et peab tagasi sõitma, ja pani meid maha lähimas bensujaamas. Seisime seal mingi pool tundi ja lõpuks peatus üks rekka, mis vedas kütust. Rekkajuht hoolimata sellest et eriti Inglise keelt ei osanud oli sõbralik ja võttis meid peale, ning viis otseteed Skopjesse. Tee peal just 10 km enne Skopjet peatasid teda mendid kiiruse ületamise eest kuid tänu tutvustele pääses ta siva 300 eurosest trahvist ja lubade kaotusest.
Jõudsime lõppude lõpuks kohale, ostsime õlle ja liikusime Creaktive maja juurde, kus olime esimesed külalised, hoolimata sellest et kell oli peaaegu 9. Kiire dušš ja riietevahetus ja olime jälle valmis. Ja peale pooletunnist passimist hakkas inimesi juurde voolama, igast nurgast kuni kokku oli umbes 40 inimest, ja siis ma avastasin et üle terve peo oli Eestlaste ülekaal, meid oli lausa 4. Paula vabatahtlik Skopjes, Anetta Kavadarcist ja Annes, endine vabatahtlik kes oli lihtsalt külastamas. Rääkisin tundide viisi nendega sest polnud selleks hetkeks oma poolteist kuud saanud emakeeles kõnelda, ja nii me pajatasime oma kogemustest siin ahvimaal. See oli nii hea tunne, ma olin esimesel hetkel lausa unustanud kuidas rääkida kuid siis sain jälle käppa :D.
Igaljuhul nii see õhtu veeres, mulisedes, juues ja veel rohem mulisedes, oli jälle ju uusi uudiseid Agrisest, oli Eestlasi, oli sitaks rahvast koolituselt jne. Õhtu jätkus kuni rahvast hakkas iga poole tunni järel tasapisi vähemaks ja vähemaks jääma, kuni alles olime mina, Caroline ja Mauro, ma ei viitsind enam peale õlle lõppemist passida, kuna ilma kütuseta pole mõtet tühja roostetada. Ärkasin paar tundi hiljem et Mauroga kes oli teel Montenegrosse ja Ewa, Caroline ning Aga'ga kes trippimas Kosovasse, hüvasti jätta. Pikemalt sellega aega ei vetnud sest olin ikka veel täis ja veel rohkem väsinud kui 2 tundi enne seda. Kui lõpuks ärkasin, püüdsime Tiagoga paari tüübiga ühendust saada et lõppude, lõppude lõpuks maffi saada, kuid oli vist mingi needus, mis ei lasknud mul rahulikult üle 3 nädala maffi nautida.
See needus nikkus mu tagasitee ka täielikult ära. Alustasin 2 paiku liikumist, ja kuna ma ei tahtnud sentigi üleliigselt, näiteks bussi peale kulutada, liikusin jala läbi kogu Skopje. Trampisin oma 2 kuni 3 tundi ja vähemalt 10 km maha, kuni jõudsin kuskile linna väljasõidu ligidusse. Seal istusin ühe tänavalaterna juurde korraks puhkama, ja siis märkasin üht veoautot mil olid Bitola numbrimärgid, märkasin ka ligiduses asuvaid purksiputkasid ja otsustasin ootama jääda sest olin liiga väsinud et edasi trampida ja niisama lootuses peale lõpuks saada.
Tüüp veoautoga ei osanud Inglise keelt üldse, kuid kuidagi sain aru et ta sõidab poole tee peale. Pohhui, pool teed on pool teed, seega hüppasin peale, rääkisime vähe sest kui rääkisime kõlas see nagu kaks alaarenenud Aini ajaks mingit sitta suust välja. Kui sain välja poolel teel asuvas bnsujaamas oli kell juba pool 7 ning ma olin näljas.. Teadmatuses mis mind ees ootab ostsin mingi võiku ja järasin seda nagu hunt lammast. Hakkasin jälle astuma sest ma olin liiga väsinud et otse inimestelt küsida kas nad äkki Bitola kanti liiguvad, ja mitte kaugel bensukast tee ääres avastasin kõrvuti kreegi ja pirnipuud, pirnid olid toored kuid kreegid olid vapsjee jumaldatavad. Teadsin et see on parim koht hääletamiseks ja peale pooltetunnist passimist võttis mind peale üks päss Yugoga.
Vana ei osanud Inglise keelt kuid rääkis päris mõistetavat Vene keelt ja siis ajasime juttu, nagu 60 aastane 3 korda nooremaga ikka. Päris naljakas oli, vana rääkis kuidas töötas mõnikend aastat tagasi venemaaljne. Lõpuks jõudsin temaga Prilepisse ja olin õnnelik et kella poole 8 ja kaheksa vahel olin kõigest 45 km kodu ligiduses. Kõndisin kiirteeni olles surmväsinud juba, kotis viimased tilgad vett. Ning viskasin järjekordselt sõrme püsti, vahepeal juba lootuse peaaegu kaotanud võttis peale mind üks vend kes jällegi päris Bitolasse ei sõitnud, aga selleks hetkeks oli iga kilomeeter tähtis. Seega hüppasin maha oma 15-20 km enne bitolat ja kell oli juba peaaegu 9 ning oli pimedaks minemas. 10 minuti joksul oli kottpime ning peale pooletunnist hääletamist olin täielikult lootuse kaotanud.
Mõtlesin, mõtlesin et kui ma 20 mintsa pärast auto peale ei saa helistan Velele ja kui ta järgi ei saa tulla lähen jala. Tõmbasin selga veel ühe särgi kui 5 minuti möödudes vihma sadama hakkas ning jätkasin hääletamist kuigi autosid peaaegu polnud. Ja ülla ülla lõpuks mingi poole 10 paiku või veits hiljem võttis peale mind üks vanamees tutika mersuga ja iis mind otse Bitolasse.
Kõndisin rõõmsa kuid üleni muserdatuna, linna sissesõidu juurest kesklinna poole kus õnneks peagi võttis mind Vele peale ja sain koju kus mind ootasid Marie, Patrycia ja Jan kes oli paariks ööks meile jäänud kuna Mauro oli njahhui tõmmand. Jõin ühe õlle ja viskasin pildi taskusse niipea kui voodit puudutasin. WTF tripp ikka :D
Lutza ja Natalie külaskäik ning kuni praeguseni
Järgmine hommik kui ärkasin sain sõnumi Lutzalt kes oli 3 tunni kugusel Bitolast. Pesin sõin, ajasin riidesse ja ronisin bussijaama poole, jalad ikka veel valutamas. Jõudsin bussijaama kus tahtsin pooled ahvid kasti lüüa, kuna peldiku eest pidi maksma, ilma et seal muidugi seepi või üldse midagi inimlikku oleks, seejärel kui tahtsin välja ootama minna et tüdrukud mind näeks kui buss kohale jõuab pidas kinni mind mingi poolmees poolnaine, täielik gorilla, kes ei luband mind ilma piletita edasi, seega läksin ostsin juua mis oli ekstreemselt kallis mingi mõttetu vee eest.
Aga peale 20 minutit oli buss kohal ja Lutza (Ungarlanna) kes oli ka meie koolitusel, koos Inglannast Nataliega maabunud. Läksime seejärel kohvijooma ja tutvustasin neile Bitola parimat röstsaia pleissi. Seejärel võtsime takso ja kihutasime getosse. Asjad lahti laetud, lebotasime niisama päris pikalt ja siis lõpuks mingi 6 paiku läksime lennukite poole, et nautida päikeseloojangut õlle saatel.
Päike loojunud ja õled joodud liikusime tagasi et teha plaanid õhtuks. Otsustasime et sööme ja joome getos ning läksime seejärel Verosse kraami ostma. Kogu shiid padavai kokku ostetud, liikusime tagasi Getosse kus meid ootas juba Ewa koos muidugi Marie ja Pati'ga. Tegime Pastat ja Tinto de Veranat ehk suveveini, ning nautisime ilusat suveõhtut. Hiljem liitusid meiega Vele ja Lenka, kuid mitte kauaks, jätkasime joomist aga tavapäraselt ja kõik oli priima, kuni lõpuks magama läksime..
Järgmisel päeval läksime meie getorahvas „tööle“ ja Lutza ning Natalie koos Ewaga Ohridisse, kuid see oli paras ebaõnnestumine, kuna nagu ka meilgi sadas seal vihma enamuse ajast. See päev oli aga Marie sünnipäev ja kontorisse jõudes üllatas kogu Togetheri rahvas teda pisikese koogiga. Peale tööd, läksime lõunale, peale seda koju ja lebotasime niisama, kuni lõpuks jõudsid teisedki Ohridist tagasi.. Jällegi otsustasime süüa ja juua getos, ning selleks läksime Lutza Natalie ja Ewaga Verosse otsima koostisosi koogi jaoks. Jõudsime tagasi ja klaasid täidetud, asusime tööle koogi kallale, kuid seda sügava saladuskatte all, et Marie midagi ei märkaks.
Kook sai valmis, kambale lisandusid Vele ja Lenka ja peale armsat sünnipäevalaulu asusime söömise kallale. Ja kook oli suurepärane nagu ka vin ning Rakija mille Vele oli hankinud sepcially sünnipäeva jaoks. Ja ütleme nii et sain veidikene üle pingutatud kogu joomisega, ning kui lõppude lõpuks järgmisel hommikul ärkasin oli mul ikka korralik pohmeela fucking keerab. Natalie ja Lutza ei hakanud Prespa poolegi liikuma kuna ilm oli juba hommikul suht jama, ning jäid Ewaga linna peale trippima. Meil aga oli peale tööd lõuna, peale lõunat passimine ja peale seda keeletund, seega jõudsime umbes 5 paiku koju ja vaatasime veits jalkat.. Hiljem läks Marie kesklinna kuna seal pidi oletatavasti mingi teema olema aga nagu arvata sest ahviriigist, see jäi ära. Igaljuhul Nat' ja Lutza jõudsid 6ks koju ning hakkasime jällegi õhtusööki tegema, seekord siis mõnus kõikesisaldav salat ning röstsaiad singi juust ja õunaga..Voilla.. Poole sööma pealt ilmus Maurogi välja oma Montenegro tripilt ja muljetas nagu traditsiooniks saanud. Seejärel ostsime õlle ning muud kraami ja asusime sisse et vaadata dokumentaali „Sutka – Book of records“ mis on dok' ühest suurimast mustlasrajoonist Euroopas ja asus Skopje külje all.. Sitaks naljakas, eriti täis peaga ja soovitan kõigil vaadata. Selle saatel suutsin end korralikult purju juua jälle ning nagu arvata hommikul kui pidin Lutza ning Nataliega hüvasti jätma oli mul jälle mässive pohmakas. Kuid kui sellest üle sain ja järgnenud päeva vastu pidasin, avastasin et ma pole kuni tänaseni (esmaspäev) mitte midagi tarka teinud, lihtsalt vahin telekat ja joon õlle vahetevahel. Ja ega midagi eriti teha pole, kuu lõppja rahad otsas jälle..kuid homme arvatavasti Skopjesse sinnasamasse Šutkasse, Balkani muusikafestivalile.
See yah, mah piipl
Monday, June 14, 2010
Igapäevashit
Kolmapäev Prespa järve ääres
Ärkasin hommikul kell 8 nagu pea alati. Kiire dušš, hubane omlett hamba alla, paar sigaretti ja olin valmis. Astusin 9.40 Getost välja et Ewaga kokku saada, ning läksime Vero (kaubakeskuse) ette et lõpuks Muroga kokku saada. Paarsada meetrit kõndimist ja asusime hääletama. Esimesed 5 minutit ei saatnud meid mingi edu, seega otsustasin õlle avada.. Ka õlle lõpuks polnud me kuskile jõudnud, seega viskasin puu najale, mille varjus me seisime, istukile ja hakkasin Sartre'd lugema. Ewa võttis hea hääletamisõnne tõstmiseks välja mp3'e ning niipea kui ta klapid kõrva sai peatus auto ning viis meid otseteed Järve äärde, kuna see asub Albaania piiri ääres ja sinna oli juht ise teel.
Jõudnud järve äärde, avasime piknikuteki, viskasime pikali ja nautisime ilma, tegime väikse piknikulõunastamise, lamasklesime ja lugesime raamatuid. Lõpuks kui piisavalt lebotatud sai läksime Mauroga ujuma. Plää kui soe vesi juba oli, ja taevas mis ka selge kui vesi, kõrvetav päike ning meid ümbritsevad mäed lõid parima atmosfääri mida soovida oskad. Paar korda supeldud, kuivasin hetkega päikese käes ja nautisin seda veelgi et lõpuks peale näo ja käte miskit päevitada.
Kell oli lõpuks saanud 4 ja hakkasime vaikselt kokku pakkima, väga vaikselt. Jõudsime lõpuks viie paiku hääletuspunkti. Ja seekord oli seis eriti perses, meist möödus pooleteist tunni jooksul mingi 15 autot vb.. Kui kell oli saanud pool kaheksa asusime nördimsest jala trampima mis oli minu jaoks eriti keeruline kuna kuna mu jalas olnud flip-flopid polnud selle tee jaoks üldse tip-topid ja pealegi hakkasin tundma päikesekõrvetusi oma nahal mis varem märkamatud püsisid.
Lõpuks pool 9 kui oli juba täiesti jahe ja suht pimedaks läinud peatus lõpuks üks minibuss mis viis kohaliku bussifirma juhte koju. Jõudsime Resenisse nendega kust hääletamine pidanuks olema palju lihtsam. Kuid kui teele jõudsime ja peale 5 minutit peatus vaid üks auto ja sisse istudes avastasime et see on hoopis takso, loobusime lõplikult hääletamisest ja sõitsime sellega Bitolasse, mis osutus tegelt odavamaks kui buss kuna 30 km eest maksime 3 peale kokku 5 euri. Jõudsime lõpuks koju, hüppasin poest läbi, ostsin tobi ja veits süüa ja koju jõudes peale paari võikut ja külma dušši vajusin ära.. Täna on kõrvetused eriti valusad rsk :S
Neljapäeval ei teinud ma eriti muffigi, ja reedest hakkas jalka mm mida nüüd tänaseni pingsalt jälginud oleme, alati mõne õlle saatel jne. Hetkel nälgin jälle, aga homme saab jälle rahaasjad korda.
Subscribe to:
Posts (Atom)