T2N2N2OOOWW...

Mingi aeg hiljemm


Ma ei mäleta järgnenud nädalavahetusest eriti midagi, vb ei toimunudki miskit peale jalgpalli, pohhui olen siiski paar nädalat maha maganud siia kirjutades. Igaljuhul teisipäeval see oli siis 15ndal pidid tulema 2 uut vabatahtlikku. Sama päeva hommikul sain ülejäänud poole Juunikuu nutsust.. Seega hakkasin jälle elama.. Ja päeval peale keeletundi, kus õppisin ostma juurvilju ja muud kraami basaarilt, läksin oma uusi oskusi kohe katsetama, et viimaks ometi normaalselt süüa ja

üle pika aja oma käed Sangria poti kallale seada. Kraam ostetud ja koju jõudnud ilmus varsti Mauro, kes aitas mind Sangria tegemisel..

Saime valmis kõik ettevalmistused selleks ajaks kui Ewa kohale jõudis.. Ja seejärel pidi Mauro minema bussijaama oma endisele koolikaaslasele vastu kes talle külla sõitis. Me Ewaga läksime poodi soojendusõlle ja krõpsu ostma, ja siis kui ka tema pool käidud topside järel tuli talle meelde et ta peaks ka kellelegi vastu minema. Ta saatis Maurole teate et peaks üht punapäist Sakslast bussijaamas otsima. Läksime siis naerdes minu poole ja mängisime tunnikese linnade põletamist ajatapuks, misjärel ilmus Mauro kaasas Jan Belgiast ja Stefan Saksamaalt.

Tutvusime seejärel omavahel, ja ajasime niisama juttu. Stefan oli üliõpilane kes oli just lõpetanud oma Erasmuse stipi Warsavis, ta olinaljaks sell, ja tundus nagu ta oleks 24/7 pilves, mitte sassis vaid õnnest pilves :D.. Jan oli niisama sõbralik ja hoolimata sellest et mitte üliõpilane päris tark loom, kes soovis mendiks saada, a sellegipoolest mõnusalt suhtuv mu narko ja alkolembusesse. Mängisime kaarte jõime Sangriat ja õhtu oli lõbus.. Lõpuks kuskil 12 paiku ilmus Vele koos lenkaga ja saime teada et seekord tulekul vaid 1 vabatahtlik kuna Poolakas jäi lennukist maha. Meid see väga ei morjendanud seega jõime edasi.

Siis umbes 1 paiku ilmus mu uus korterisemu Marie Prantsusmaalt.. Sel õhtul väga palju tuttavaks ei saanud kui seda et sain teada et ta kunstnik 23 ja suhtes, whadeva. Kostituseks pakkusin Sangriat, ja nii umbes 2 paiku läks rahvas laiali. Jäime mina Stefan ja Marie, ajasime veel veidi juttu ja kuskil 3st kustusin ära. Enivei järgmine päev peale paaritunnilist kontorihuinjaad läksin keskele ja sain teistega kokku kes olid juba alustanud linnatrippi. Tuiasime ja huiasime mööda linna ning 7 paiku kui sai varutud mõned õlled ronisime jälle künka otsa lennukite juurde, kus olime oma 9 või 10ni välja. Tee peal leidsime peesitava kiisupoja, mille Marie hoolimata minu keelust koheselt adopteeris ja mis muutis iga ta teo eelarvamuslikult kahtlaseks.

Tagasi Getos jõime Sangria lõpuni ja arutasime lisaks elu mõttele ka tolle päeva seiklusi. Järgmine päev oli Marie jaoks esimene kontoris ja järjekordselt ei teinud me muffigi. Sejärel mingi hetk kui olin lõunale läinud kohtusin Patryciaga kes oli paar tundi eelnevalt jõudnud Bitolasse. Uus vabatahtlik Poolast.. Patrycia on väga eriline inimene, nimelt vaimult ja meelelt, kuid füüsilise puudega. Ma ei tea mis konditsioonis ta tegelikult on, aga algul oli see veidi hirmutav, selles suhtes et ma olen kokku puutunud puuetega inimestega ja saan hakkama ilma diskrimineerimata, aga nendega elada on teine asi. Igaljuhul võtsin seda kui väljakutset milles ma ei tohi läbi kukkuda. Ja tol päeval sain teada et isiksuselt on ta igati tore ja elurõõmus inimene.

Nädalavahetus Skopjes

Reedel nagu plaanitud läksime Ewa ja Mauroga Skopjese Caroline eriti, extra superhilisele sünnipäevapeole (nimelt kuu aega hiljem). Leppisin kokku Paulaga, eesti vabatahtlikuga et kohtume seal, kuid ei aimanud eales mis mind ees ootas. Igaljuhul alustasime hääletamist mingi 2 paiku, ning kuskil poolteist tundi hiljem võtsid meid peale mingid tüübid kes sõitsid Prilepisse, jõudsime sinna mingi pool tunniga kuna kiiruseks oli 160 km/h umbes. Kõndisime samal ajal hääletades mingi tund aega prilepi lõppu, kust meid lõpuks võttis peale mingi vend kes oli teel Kavadarci. Poolel teel sinna ütles ta järsku et peab tagasi sõitma, ja pani meid maha lähimas bensujaamas. Seisime seal mingi pool tundi ja lõpuks peatus üks rekka, mis vedas kütust. Rekkajuht hoolimata sellest et eriti Inglise keelt ei osanud oli sõbralik ja võttis meid peale, ning viis otseteed Skopjesse. Tee peal just 10 km enne Skopjet peatasid teda mendid kiiruse ületamise eest kuid tänu tutvustele pääses ta siva 300 eurosest trahvist ja lubade kaotusest.

Jõudsime lõppude lõpuks kohale, ostsime õlle ja liikusime Creaktive maja juurde, kus olime esimesed külalised, hoolimata sellest et kell oli peaaegu 9. Kiire dušš ja riietevahetus ja olime jälle valmis. Ja peale pooletunnist passimist hakkas inimesi juurde voolama, igast nurgast kuni kokku oli umbes 40 inimest, ja siis ma avastasin et üle terve peo oli Eestlaste ülekaal, meid oli lausa 4. Paula vabatahtlik Skopjes, Anetta Kavadarcist ja Annes, endine vabatahtlik kes oli lihtsalt külastamas. Rääkisin tundide viisi nendega sest polnud selleks hetkeks oma poolteist kuud saanud emakeeles kõnelda, ja nii me pajatasime oma kogemustest siin ahvimaal. See oli nii hea tunne, ma olin esimesel hetkel lausa unustanud kuidas rääkida kuid siis sain jälle käppa :D.

Igaljuhul nii see õhtu veeres, mulisedes, juues ja veel rohem mulisedes, oli jälle ju uusi uudiseid Agrisest, oli Eestlasi, oli sitaks rahvast koolituselt jne. Õhtu jätkus kuni rahvast hakkas iga poole tunni järel tasapisi vähemaks ja vähemaks jääma, kuni alles olime mina, Caroline ja Mauro, ma ei viitsind enam peale õlle lõppemist passida, kuna ilma kütuseta pole mõtet tühja roostetada. Ärkasin paar tundi hiljem et Mauroga kes oli teel Montenegrosse ja Ewa, Caroline ning Aga'ga kes trippimas Kosovasse, hüvasti jätta. Pikemalt sellega aega ei vetnud sest olin ikka veel täis ja veel rohkem väsinud kui 2 tundi enne seda. Kui lõpuks ärkasin, püüdsime Tiagoga paari tüübiga ühendust saada et lõppude, lõppude lõpuks maffi saada, kuid oli vist mingi needus, mis ei lasknud mul rahulikult üle 3 nädala maffi nautida.

See needus nikkus mu tagasitee ka täielikult ära. Alustasin 2 paiku liikumist, ja kuna ma ei tahtnud sentigi üleliigselt, näiteks bussi peale kulutada, liikusin jala läbi kogu Skopje. Trampisin oma 2 kuni 3 tundi ja vähemalt 10 km maha, kuni jõudsin kuskile linna väljasõidu ligidusse. Seal istusin ühe tänavalaterna juurde korraks puhkama, ja siis märkasin üht veoautot mil olid Bitola numbrimärgid, märkasin ka ligiduses asuvaid purksiputkasid ja otsustasin ootama jääda sest olin liiga väsinud et edasi trampida ja niisama lootuses peale lõpuks saada.

Tüüp veoautoga ei osanud Inglise keelt üldse, kuid kuidagi sain aru et ta sõidab poole tee peale. Pohhui, pool teed on pool teed, seega hüppasin peale, rääkisime vähe sest kui rääkisime kõlas see nagu kaks alaarenenud Aini ajaks mingit sitta suust välja. Kui sain välja poolel teel asuvas bnsujaamas oli kell juba pool 7 ning ma olin näljas.. Teadmatuses mis mind ees ootab ostsin mingi võiku ja järasin seda nagu hunt lammast. Hakkasin jälle astuma sest ma olin liiga väsinud et otse inimestelt küsida kas nad äkki Bitola kanti liiguvad, ja mitte kaugel bensukast tee ääres avastasin kõrvuti kreegi ja pirnipuud, pirnid olid toored kuid kreegid olid vapsjee jumaldatavad. Teadsin et see on parim koht hääletamiseks ja peale pooltetunnist passimist võttis mind peale üks päss Yugoga.

Vana ei osanud Inglise keelt kuid rääkis päris mõistetavat Vene keelt ja siis ajasime juttu, nagu 60 aastane 3 korda nooremaga ikka. Päris naljakas oli, vana rääkis kuidas töötas mõnikend aastat tagasi venemaaljne. Lõpuks jõudsin temaga Prilepisse ja olin õnnelik et kella poole 8 ja kaheksa vahel olin kõigest 45 km kodu ligiduses. Kõndisin kiirteeni olles surmväsinud juba, kotis viimased tilgad vett. Ning viskasin järjekordselt sõrme püsti, vahepeal juba lootuse peaaegu kaotanud võttis peale mind üks vend kes jällegi päris Bitolasse ei sõitnud, aga selleks hetkeks oli iga kilomeeter tähtis. Seega hüppasin maha oma 15-20 km enne bitolat ja kell oli juba peaaegu 9 ning oli pimedaks minemas. 10 minuti joksul oli kottpime ning peale pooletunnist hääletamist olin täielikult lootuse kaotanud.

Mõtlesin, mõtlesin et kui ma 20 mintsa pärast auto peale ei saa helistan Velele ja kui ta järgi ei saa tulla lähen jala. Tõmbasin selga veel ühe särgi kui 5 minuti möödudes vihma sadama hakkas ning jätkasin hääletamist kuigi autosid peaaegu polnud. Ja ülla ülla lõpuks mingi poole 10 paiku või veits hiljem võttis peale mind üks vanamees tutika mersuga ja iis mind otse Bitolasse.

Kõndisin rõõmsa kuid üleni muserdatuna, linna sissesõidu juurest kesklinna poole kus õnneks peagi võttis mind Vele peale ja sain koju kus mind ootasid Marie, Patrycia ja Jan kes oli paariks ööks meile jäänud kuna Mauro oli njahhui tõmmand. Jõin ühe õlle ja viskasin pildi taskusse niipea kui voodit puudutasin. WTF tripp ikka :D

Lutza ja Natalie külaskäik ning kuni praeguseni

Järgmine hommik kui ärkasin sain sõnumi Lutzalt kes oli 3 tunni kugusel Bitolast. Pesin sõin, ajasin riidesse ja ronisin bussijaama poole, jalad ikka veel valutamas. Jõudsin bussijaama kus tahtsin pooled ahvid kasti lüüa, kuna peldiku eest pidi maksma, ilma et seal muidugi seepi või üldse midagi inimlikku oleks, seejärel kui tahtsin välja ootama minna et tüdrukud mind näeks kui buss kohale jõuab pidas kinni mind mingi poolmees poolnaine, täielik gorilla, kes ei luband mind ilma piletita edasi, seega läksin ostsin juua mis oli ekstreemselt kallis mingi mõttetu vee eest.

Aga peale 20 minutit oli buss kohal ja Lutza (Ungarlanna) kes oli ka meie koolitusel, koos Inglannast Nataliega maabunud. Läksime seejärel kohvijooma ja tutvustasin neile Bitola parimat röstsaia pleissi. Seejärel võtsime takso ja kihutasime getosse. Asjad lahti laetud, lebotasime niisama päris pikalt ja siis lõpuks mingi 6 paiku läksime lennukite poole, et nautida päikeseloojangut õlle saatel.

Päike loojunud ja õled joodud liikusime tagasi et teha plaanid õhtuks. Otsustasime et sööme ja joome getos ning läksime seejärel Verosse kraami ostma. Kogu shiid padavai kokku ostetud, liikusime tagasi Getosse kus meid ootas juba Ewa koos muidugi Marie ja Pati'ga. Tegime Pastat ja Tinto de Veranat ehk suveveini, ning nautisime ilusat suveõhtut. Hiljem liitusid meiega Vele ja Lenka, kuid mitte kauaks, jätkasime joomist aga tavapäraselt ja kõik oli priima, kuni lõpuks magama läksime..

Järgmisel päeval läksime meie getorahvas „tööle“ ja Lutza ning Natalie koos Ewaga Ohridisse, kuid see oli paras ebaõnnestumine, kuna nagu ka meilgi sadas seal vihma enamuse ajast. See päev oli aga Marie sünnipäev ja kontorisse jõudes üllatas kogu Togetheri rahvas teda pisikese koogiga. Peale tööd, läksime lõunale, peale seda koju ja lebotasime niisama, kuni lõpuks jõudsid teisedki Ohridist tagasi.. Jällegi otsustasime süüa ja juua getos, ning selleks läksime Lutza Natalie ja Ewaga Verosse otsima koostisosi koogi jaoks. Jõudsime tagasi ja klaasid täidetud, asusime tööle koogi kallale, kuid seda sügava saladuskatte all, et Marie midagi ei märkaks.

Kook sai valmis, kambale lisandusid Vele ja Lenka ja peale armsat sünnipäevalaulu asusime söömise kallale. Ja kook oli suurepärane nagu ka vin ning Rakija mille Vele oli hankinud sepcially sünnipäeva jaoks. Ja ütleme nii et sain veidikene üle pingutatud kogu joomisega, ning kui lõppude lõpuks järgmisel hommikul ärkasin oli mul ikka korralik pohmeela fucking keerab. Natalie ja Lutza ei hakanud Prespa poolegi liikuma kuna ilm oli juba hommikul suht jama, ning jäid Ewaga linna peale trippima. Meil aga oli peale tööd lõuna, peale lõunat passimine ja peale seda keeletund, seega jõudsime umbes 5 paiku koju ja vaatasime veits jalkat.. Hiljem läks Marie kesklinna kuna seal pidi oletatavasti mingi teema olema aga nagu arvata sest ahviriigist, see jäi ära. Igaljuhul Nat' ja Lutza jõudsid 6ks koju ning hakkasime jällegi õhtusööki tegema, seekord siis mõnus kõikesisaldav salat ning röstsaiad singi juust ja õunaga..Voilla.. Poole sööma pealt ilmus Maurogi välja oma Montenegro tripilt ja muljetas nagu traditsiooniks saanud. Seejärel ostsime õlle ning muud kraami ja asusime sisse et vaadata dokumentaali „Sutka – Book of records“ mis on dok' ühest suurimast mustlasrajoonist Euroopas ja asus Skopje külje all.. Sitaks naljakas, eriti täis peaga ja soovitan kõigil vaadata. Selle saatel suutsin end korralikult purju juua jälle ning nagu arvata hommikul kui pidin Lutza ning Nataliega hüvasti jätma oli mul jälle mässive pohmakas. Kuid kui sellest üle sain ja järgnenud päeva vastu pidasin, avastasin et ma pole kuni tänaseni (esmaspäev) mitte midagi tarka teinud, lihtsalt vahin telekat ja joon õlle vahetevahel. Ja ega midagi eriti teha pole, kuu lõppja rahad otsas jälle..kuid homme arvatavasti Skopjesse sinnasamasse Šutkasse, Balkani muusikafestivalile.

See yah, mah piipl

Igapäevashit

Kolmapäev Prespa järve ääres

Ärkasin hommikul kell 8 nagu pea alati. Kiire dušš, hubane omlett hamba alla, paar sigaretti ja olin valmis. Astusin 9.40 Getost välja et Ewaga kokku saada, ning läksime Vero (kaubakeskuse) ette et lõpuks Muroga kokku saada. Paarsada meetrit kõndimist ja asusime hääletama. Esimesed 5 minutit ei saatnud meid mingi edu, seega otsustasin õlle avada.. Ka õlle lõpuks polnud me kuskile jõudnud, seega viskasin puu najale, mille varjus me seisime, istukile ja hakkasin Sartre'd lugema. Ewa võttis hea hääletamisõnne tõstmiseks välja mp3'e ning niipea kui ta klapid kõrva sai peatus auto ning viis meid otseteed Järve äärde, kuna see asub Albaania piiri ääres ja sinna oli juht ise teel.

Jõudnud järve äärde, avasime piknikuteki, viskasime pikali ja nautisime ilma, tegime väikse piknikulõunastamise, lamasklesime ja lugesime raamatuid. Lõpuks kui piisavalt lebotatud sai läksime Mauroga ujuma. Plää kui soe vesi juba oli, ja taevas mis ka selge kui vesi, kõrvetav päike ning meid ümbritsevad mäed lõid parima atmosfääri mida soovida oskad. Paar korda supeldud, kuivasin hetkega päikese käes ja nautisin seda veelgi et lõpuks peale näo ja käte miskit päevitada.

Kell oli lõpuks saanud 4 ja hakkasime vaikselt kokku pakkima, väga vaikselt. Jõudsime lõpuks viie paiku hääletuspunkti. Ja seekord oli seis eriti perses, meist möödus pooleteist tunni jooksul mingi 15 autot vb.. Kui kell oli saanud pool kaheksa asusime nördimsest jala trampima mis oli minu jaoks eriti keeruline kuna kuna mu jalas olnud flip-flopid polnud selle tee jaoks üldse tip-topid ja pealegi hakkasin tundma päikesekõrvetusi oma nahal mis varem märkamatud püsisid.

Lõpuks pool 9 kui oli juba täiesti jahe ja suht pimedaks läinud peatus lõpuks üks minibuss mis viis kohaliku bussifirma juhte koju. Jõudsime Resenisse nendega kust hääletamine pidanuks olema palju lihtsam. Kuid kui teele jõudsime ja peale 5 minutit peatus vaid üks auto ja sisse istudes avastasime et see on hoopis takso, loobusime lõplikult hääletamisest ja sõitsime sellega Bitolasse, mis osutus tegelt odavamaks kui buss kuna 30 km eest maksime 3 peale kokku 5 euri. Jõudsime lõpuks koju, hüppasin poest läbi, ostsin tobi ja veits süüa ja koju jõudes peale paari võikut ja külma dušši vajusin ära.. Täna on kõrvetused eriti valusad rsk :S

Neljapäeval ei teinud ma eriti muffigi, ja reedest hakkas jalka mm mida nüüd tänaseni pingsalt jälginud oleme, alati mõne õlle saatel jne. Hetkel nälgin jälle, aga homme saab jälle rahaasjad korda.

Kuu sai täis, elame näeme.

Nälg, haigus ja vihm

Tagasi jõudes Sarajevo tripilt jäin ma haigeks, nii sita ilma kui ka üleväsimuse tõttu. Köhisinnag loom ja mingil hetkel kui ka peldikupaber nuuskamiseks sai otsa oli seis eriti vittus. Olin täielikult nullis. Seejärel teisel päeval peale ilmumist sain Nikolalt 1000 denaari (umbes 225 eek) mis oli ka viimane raha mis mul aprillis saada oli. Ostsin koheselt eluks vajalikud asjad nagu peldikupaber, ketšup ja makarone mida jätkus esimese nädala lõpuni. Õnneks hoidis mind elus paar pakki teed ja iga tööpäevane lõuna Domesticas.
Mu olukord olisuhteliselt lootusetu kuna okey ma tean mis seis on Eestis, pole ka sentigi raha tihtipeale, eriti kuu teisel poolel, aga püüa sellele vastu panna 2000 km kodunt eemal ilma vanemate abita kasvõi söögi abil või rikaste sõpradeta kes saaksid aidata. Ilm oli ka sitt, ehk siis enamjaolt sadas, vähemalt esimene nädal/poolteist ja olin nõrkenud veidi haiguse pärast. Kuid mis ma tegin, panin rahumeeli pidu edasi ja ei pööranud suurt tähelepanu enda olukorrale. Et saaksid tunda häid aegu pead teadma mida tähendavad sitad ajad.
Rääkisin juba pikalt sellest mida mul polnud ja millest mul puudus oli aga mis mul oli, oli ilus loodus, mäed ümberringi ja õbralikud inimesed. Mul oli mu kolmas perekond, ehk Mauro Ewa ja Sam ja kõige selle abil ei hoolinud ma puudustest. Tundsin end vabana, rahustatuna hoolimata sellest et mu kõht tegi korinatest lausa laule ja albumeid.
Esimestel päevadel peale pikka trippi midagi väga erilist ei juhtunud peale ülivittus peaga luulelugemise ja räppimisega kunstigaleriis Neljapäeval , kuid Reedel ilmusid Ewa sõbrannad Magda ja Magda koos Poola viina ja värske seltsiga. Igaljuhul reedel jõime imepäraseid Ewa tehtud viinakokse ja arutasime mida nv ette võtta, ning niisama getoläbu telefonimuusikaga, kuna mu läppar jäi kontorisse luku taha too päev. Oli lõbus õhtu ja ei midagi hullumeelset ning läksime laiali 12 paiku.
Järgmine hommik läksin bussijaama veel 4le Poolakale ja Carolinele (endiselt Rootsist) vastu. Teadsin et need poolakad pole pooltki nii lõbusad kui Magdad ja armsamast armsaim Ewa, seega ei pööranud neile suurt tähelepanu, lihtsalt täitsin oma lubadust ja majutasin neid ühe öö. Samal päeval käisime linna peal trippimas, niiöelda söömas, sest teised sõid ja mina korisesin, isegi õlle mille laenu peale võtsin valasin kogemata Carolinele sülle. Päris ropp on see vaesus ikka. Aga õhtul läksime sõjaväealale ühe künka otsa kus olid vanad poolrusutud sõjaväelennukid. Vaade nende pealt oli üks ilusaim Bitolas ja ma armusin sellesse õhtusse. Pudel õlut, kogu see rahas koos minuga, ilusaim vaade linnale ja lõpuks päikeseloojang oli kõik mis vajasin. Peale seda lisandus sellele jällegi väike istumine getos, Poola viina ja niisama lõbusa muljetamisega.
Pühapäeva hommikul läksid neli igavat poolakat minema kuskile mujale trippima, ja meie otsustasime mägimatkama minna Prilepisse Treskaveci kloostrini. Kujuta ette et kui oled munamäel käinud siis eitea sa tegelikult mitte kui midagi mägedest, ja ma teadsin seda juba enne minekut, aga 6km ülesmäge trampimisest sain ma tegeliku aimu alles esimesel kolmandikul ja kui poole pale olime jõudnud mõtlesin et nema šans, jätke mind ja mul on sügavalt pohhui sellest kloostrist ja munkadest ning muust pasast. Kuid seejärel võtsin end kokku sest teadsin et kui ma loobun ei andesta ma endale seda, sest tean et iga asi mida alustan on väärt lõpetamist. Ning kui lõppude lõpuks tippu jõudsime peale 3 tundi hingeldamist ja higist voolamist olin ma enda üle uhke ja pakatasin joovastusest. Jõime kuue peale ühe pudeli veini, ja järasime veidi saia, kuni kõik olid maha rahunenud ja veidikenegi puhanud. Käisime korra kloostris endaski sees ja imetlesime seda, ning seejärel asusime tagasiteele, mis oli sadu kordi lihtsam.
Jõudsime Prilepi kesklinna, kus imetlesin teisi söömas jäätist ja ootasime bussi. Jõudsime tagasi Bitolasse ning läksime sööma Tafche grafchet mis on pmts oad kastmes aga tüüpiline rahvusroog siin ja oli vägagi kosutav ja maitsev. Seejärel liikusim getosse kus oli Sami sünnipäevapidu juba vaikselt alanud. Võtsin kiire dušši ning asusin jooma koos teistega. Ewa ja Magdad liitusid meiega umbes 11 paiku ning seejuure kolisid Magdad minu poole kuna Ewa majaomanikud vihkavad teda ja ei lubanud diivanisurfareid sinna. Õhtu oli meeletult lõbus ja rahustav peale pikka ja väsitavat rännakut mägedesse. Tundsinend värskena peale kõike seda. Mängisime joomismängu kaartidega, midagi Baila taolist aga veidi teistsuguste reeglitega ja peale üht mängu olid kõik vähemalt enam-vähem purjus, Sam ise veel kõige rohkem ning kui enamik seltskonda oli lahkunud lasi ta pool oma sisikonda mu kilekotti välja ja asus segi liikuma. Caroline läks öise rongi peale et varahommikul Skopjes olla ja mitte maha sõita pool päeva.
Järgmisel päeval saatsin Magdadki minema ja nad läksid Ohridisse ja sealt edasi Montenegrosse jne jne, et külastse ajal näha võimalikult palju Balkanitest. Järgmistel päevadel midagi väga erilist mu mäletamist mööda ei juhtunud. Ewa läks Neljapäeval Skopjesse et Magdadega hüvasti jätta ja veits nendeg seal trippida. Laupäevaks tuli ta tagasi ja lürpisime koos veits veini jne.

Goodbye Sam

Järgmine nädal oli Sami hüvastijätunädal ja uue kuu algus mis tähendas taskuraha saamist ja võlgade tasumist. Esmaspäeval olin ikka veel Mauro kulul, ning me läksime neljakesti Kavadarci veinimaitsmisele. Hommikul kell 8 ärkasin, üheksaks olin tee ääres ja liikusin hääletama. Kuna aga tee oli suhteliselt tühi arvasin et pean siiski bussijaama ronima ja teistega liituma kuid mul vedas, teine auto mis tuli, küll 10 minutit peale teele asumist, peatus ja sain sellega mööda Skopje maanteed Kavadarci kurvini kust oli veeloma 8 km, ning seal kõndides veits alla km võtsid mind mingid tüübid jällegi peale ja sain otse kesklinna.
Kuna ma olin jõudnud kohale enne kui teised isegi Bitolas bussi peale asusid ja mul polnud kreda et kellelegi helistada, veelvähem ei teadnud ma Pedro numbrit kes oli ainus keda Kavadarcist tundsin.
Seega küsisin tänavalt suvaliste käest kus asub Creaktive kontor, et teda üles leida. Lõpuks üks poepidaja aitas mind meeleldi ja otis netist üles aadresi, helistas veel paaile inimeselegi et olla kindel ja 3 mintsa hiljem olin kohal. Seal istus vaid üks rastafari Viktor ja ütles et Pedro tuleb alles poole tunni kuni tunni prast kuid üllatus üllatus, paar mintsa hiljem oli Pedrolino kohal ja oli lõbus joomasõpra kohata üle 2 nädala. Tiksusime niisama kontoris ja kuulasin tema keeletundigi veidi ning seejärel läksime teistele bussijaama vastu.
Asusime neljakesti kuna Pedrol olid mingid töökohustused, teele Balkani suurimasse ja vanimasse veinitehasesse. Kus peale huvitavat ekskursiooni läksime vine maitsma. Saime proovida 5 erinevat veini, 2 valet üks roosa ja 2 punast ning üht Rakijat,ning kõik neist olid imeliselt head. Veinide kõrvale saime erinevat juustu ja suitsusinki. Olin veidi pettunud muidugi et väljusin sealt suhteliselt kainelt, kuid olin rahul kõigi maitseelamustega ja teadmistega veinitootmisest. Seejärel saime jälle Pedroga kokku ja sõime mõnusa lõuna bussijaama ligiduses baaris. Seejärel kaasas veel pudel veini asusime kõik neljakesti hääletama tagasi Bitola poole. Peale seda kui olime lõpetanud veinipudeli peatus auto ning algul öeldi et ainult 2 saavad peale, aga surusime ikkagi end neljakesti tagaistmele ja ja saime selle autoga Bitolani välja ja lausa vähem kui tunniga sest enamiku teest sõideti 160ga.

Teisipäeval sain Nikola käest kätte taskuraha, sain teada et meid visatakse välja kontorist ja aitasin asju pakkida, ning peale eimidagi tegemist tasusin kõik oma võlad, ehk poole taskurahast. Käisin lõunatamas, trippisin koju, tee peal ostes hädavajalikku shiidi jne ja valmistusin ühiseks Sami hüvastijätu peoks. Ehk õhtul saime kesklinnas kokku ühes baais kus Sam tegi kõigile õlmarit välja ja peale mõnda õlle liikusime Sami poole et jätkata joomist tema aias ning et mõnitada veel eelviimaseid kordi Ottot kes on paks ja tüütu Prantsuse buldog. Joodud veelgi õle ja veini ja aetud lõbusad vestlused liikusime 12 ja 1 vahel Rachequorti mis on ainus talutav ööklubi Bitolas. Jõin seal end veelgi rohkem purju et ka sita muusika mõjul ennast liikuma saaksin ja peale paaritunnist tantsimist ja lollitamist lahkusime sealt et kodupoole minna. Velel tuli aga idee meid autoga koju visata , ja kuna me olime ise ka purjus ei häirinud meid see mõte et ka tema juhina on täis, ning peale lõbusat sõitu ülipisikeses Yugos jõudsin koju ja viskusin laibana voodisse.
Kolmapäeval ei teinud ma sittagi kuna kontorit polnud, netti korteris polnud, telekas oli pool kanalit ja noh üldiselt polnud sittagi teha. Käisin vaid lõunatamas ja seejärel õhtuks kogunesime Ewa poole neljakesti oma gängiga Mauro tehtud Lasagnet sööma ja veini jooma. Õhtu oli rahulik ja mõnus, Mauro lasagne oli võrratu ja vein oli kosutav. Oli viimane õhtusöök sama vana hea seltskonnaga, sest järgmisel päeval pidi Sam lahkuma. Õhtut pikaks ei venitanud, läksin koju 9ja 10 vahel ning lugesin veidi Sartre „Iiveldust“ enne uinumist.
Järgmisel päeval polnud mul jällegi sittagi teha kuna ikka veel polnud mul kontorit ja seda terveks nädalaks. Päeval liitusime jälle viimaseks Ice-Cappuccinoks ja tegime sooja hüvastijätuks. Peale seda läksin lõunatama ja saime kokku lastepargis kus võtsime ette Go-kartide sõidud ja see oli sigalõbus ja naljakas. Peale seda läksime sami poole kus tema pakkis ja meie jagasime tema söögi ja muud tarbeesemed kolme vahel ära. Liikusime 7ks rongijaama ja viimased kallistused, käepigistused ja hüvastijätusõnad ja õnnesoovid ning läinud ta oligi.
Samal õhtul korjasin tänavalt kokku 2 Prantslast kes olid jalgratastel teel indiasse ja igatpidi vahvad rändurid ja majutasin neid Getos, selle eest teenisin 2 ballooni ja pudeli koduveini. Jätsin nad aga enda poole ja ise kihutasin Velega Dimitari poole ning paffisime ta kodukasvatatud maffi mis oli parim homegrown shit ever. Seejärel kuulasin mis mussi tal on ning olin täielikult vaimustuses ja imestasin miks ma ise sellist oldschooli pole avastanud veel. Räppisin veidi ja läksin koju, kus le frogid juba peaaegu magasid. Hommikul saatsin nad minema ja terve reedese päeva ei teinud jällegi suht sittagi, kui see et käisin Domesticas ja seekordselt liitus minuga ka Mauro kes oli vaimustuses toidust mis seal pakutakse.





Nädalavahetus ja pedrolino

Laupäeval tuli Pedro meile külla ja seal kus Pedro seal ka läbumaraton. Trippisime mööda linna, misjärel läksime Ewa poole naiste tennise finaali vaatama, jõime jällegi hunniku õlle ära ja kui mäng vaadatud läksime jälle kesklinna sööma ja Ewa ning mauro organisatsiooni „Felix“ poolt korraldatud heategevuspeole kus jõime veelgi ja valutasime päid ülimalt rõveda muusika saatel. Peale tunnikest/poolteist läksime Kamaritesse mis on üks parimaid baare Bitolas, vähegi talutava muusikaga ja välismaiste õlledega, kus meelispalaks on saanud Tšehhist pärit Staropramen. Peale paari õlle ja Rakijat liikusime jälle vana hea Geto poole kus meid ootasid eelnevalt soetatud õlled ja veinid.
Getos jõime edasija mulisesime niisama nagu purjus loomad ikka. Ewa oli järjekordselt väsinuim ja lahkus kõige varem, kuid peale seda kui ka Mauro oli peaaegu valmis minekuks haras ta enda kätte Pedro mp3 ja mängis kuueni hommikul parimat punkrokki mida elu sees üldse kuulnud olen,ja selle aja jooksul jõin end ikka tublisti täis ja ärkasin mingi 7 paiku diivanilt üksi, misjärel roomasin voodisse ja ärkasin alles pool 2 päeval hiigelpohmakaga.
Ostsin poest pakisuppe ja tobi ning peale lihtsat hommikuööki ronisime jälle Ewa poole õlledega, vaatama meeste tennisefinaali. Seejärel läksime jällegi õllede saatel lennukite künkale nautima vaadet ja päikeseloojangut, kus pedro avstas lisaks elu definitsioonile ka surma oma mis oli „What is deathÖ It's a chicken without head“. Siis õhtustasime Geto ligiduses asuvas pizzajoindis, milles saime jällegi elumõttele ligemale kus Pedro mõtles välja parima reklaami õllele ja selleks oli „Happyness in a bottle“. Ja jällegi õlmarit varudes ronisime Getosse ja muljetasime ning jõime. Rääkisime lemmiktoitudest, muusikst ja kõigest võimalikust mida purjus loomad ikka arutavad. Ewa läks 1 paiku, Pedro vajus ära pool 2 ja Mauro lahkus 2 paiku.
Hommikul tuli külla Vele oma sõbra Petariga kes jääb minu poole kuni nädala lõpuni, ning peale kerget homikujärmist olime jälle kõik kesklinnas, jõime kohvi ja arutasime tähtsaid elu puudutavaid küsimusi. Peale lõunat kohtusime taas ja saatsime poole viie paiku Pedro Skopje bussi peale. Peale seda käisin Ewa pool tsekkisin meile, kusjuures kui mind msnis pole ei tähenda et ma surnud oleks, lihtsalt kirjutage feisbuuki või orkutisse. Läksin kojuning lugesin kella 2 öösel raamatut väikeste pausidega ja punkrokiga mille laadisin Pedrolt.

Tänasest olen igapäevaselt Teatris ning ikka veel ei tee midagi tarka,kuna netti pole ei saa ka niipidi kõigiga ühedust aga võtan elu siin rahulikult ja eipinguta liiga palju et tegevust leida. Hetkel pean lõpetama sest saan kokku Ewa ja Mauroga ning lähme lõunale.. Peagi jälle

Raha ei ole õnne alus, raha vaid abistab teda veidi.
Ma olen vist armunud
Olen siin olnud juba veidi üle kuu ja kopp pole veel ees
Saame hakkama