Kuu sai täis, elame näeme.

Nälg, haigus ja vihm

Tagasi jõudes Sarajevo tripilt jäin ma haigeks, nii sita ilma kui ka üleväsimuse tõttu. Köhisinnag loom ja mingil hetkel kui ka peldikupaber nuuskamiseks sai otsa oli seis eriti vittus. Olin täielikult nullis. Seejärel teisel päeval peale ilmumist sain Nikolalt 1000 denaari (umbes 225 eek) mis oli ka viimane raha mis mul aprillis saada oli. Ostsin koheselt eluks vajalikud asjad nagu peldikupaber, ketšup ja makarone mida jätkus esimese nädala lõpuni. Õnneks hoidis mind elus paar pakki teed ja iga tööpäevane lõuna Domesticas.
Mu olukord olisuhteliselt lootusetu kuna okey ma tean mis seis on Eestis, pole ka sentigi raha tihtipeale, eriti kuu teisel poolel, aga püüa sellele vastu panna 2000 km kodunt eemal ilma vanemate abita kasvõi söögi abil või rikaste sõpradeta kes saaksid aidata. Ilm oli ka sitt, ehk siis enamjaolt sadas, vähemalt esimene nädal/poolteist ja olin nõrkenud veidi haiguse pärast. Kuid mis ma tegin, panin rahumeeli pidu edasi ja ei pööranud suurt tähelepanu enda olukorrale. Et saaksid tunda häid aegu pead teadma mida tähendavad sitad ajad.
Rääkisin juba pikalt sellest mida mul polnud ja millest mul puudus oli aga mis mul oli, oli ilus loodus, mäed ümberringi ja õbralikud inimesed. Mul oli mu kolmas perekond, ehk Mauro Ewa ja Sam ja kõige selle abil ei hoolinud ma puudustest. Tundsin end vabana, rahustatuna hoolimata sellest et mu kõht tegi korinatest lausa laule ja albumeid.
Esimestel päevadel peale pikka trippi midagi väga erilist ei juhtunud peale ülivittus peaga luulelugemise ja räppimisega kunstigaleriis Neljapäeval , kuid Reedel ilmusid Ewa sõbrannad Magda ja Magda koos Poola viina ja värske seltsiga. Igaljuhul reedel jõime imepäraseid Ewa tehtud viinakokse ja arutasime mida nv ette võtta, ning niisama getoläbu telefonimuusikaga, kuna mu läppar jäi kontorisse luku taha too päev. Oli lõbus õhtu ja ei midagi hullumeelset ning läksime laiali 12 paiku.
Järgmine hommik läksin bussijaama veel 4le Poolakale ja Carolinele (endiselt Rootsist) vastu. Teadsin et need poolakad pole pooltki nii lõbusad kui Magdad ja armsamast armsaim Ewa, seega ei pööranud neile suurt tähelepanu, lihtsalt täitsin oma lubadust ja majutasin neid ühe öö. Samal päeval käisime linna peal trippimas, niiöelda söömas, sest teised sõid ja mina korisesin, isegi õlle mille laenu peale võtsin valasin kogemata Carolinele sülle. Päris ropp on see vaesus ikka. Aga õhtul läksime sõjaväealale ühe künka otsa kus olid vanad poolrusutud sõjaväelennukid. Vaade nende pealt oli üks ilusaim Bitolas ja ma armusin sellesse õhtusse. Pudel õlut, kogu see rahas koos minuga, ilusaim vaade linnale ja lõpuks päikeseloojang oli kõik mis vajasin. Peale seda lisandus sellele jällegi väike istumine getos, Poola viina ja niisama lõbusa muljetamisega.
Pühapäeva hommikul läksid neli igavat poolakat minema kuskile mujale trippima, ja meie otsustasime mägimatkama minna Prilepisse Treskaveci kloostrini. Kujuta ette et kui oled munamäel käinud siis eitea sa tegelikult mitte kui midagi mägedest, ja ma teadsin seda juba enne minekut, aga 6km ülesmäge trampimisest sain ma tegeliku aimu alles esimesel kolmandikul ja kui poole pale olime jõudnud mõtlesin et nema šans, jätke mind ja mul on sügavalt pohhui sellest kloostrist ja munkadest ning muust pasast. Kuid seejärel võtsin end kokku sest teadsin et kui ma loobun ei andesta ma endale seda, sest tean et iga asi mida alustan on väärt lõpetamist. Ning kui lõppude lõpuks tippu jõudsime peale 3 tundi hingeldamist ja higist voolamist olin ma enda üle uhke ja pakatasin joovastusest. Jõime kuue peale ühe pudeli veini, ja järasime veidi saia, kuni kõik olid maha rahunenud ja veidikenegi puhanud. Käisime korra kloostris endaski sees ja imetlesime seda, ning seejärel asusime tagasiteele, mis oli sadu kordi lihtsam.
Jõudsime Prilepi kesklinna, kus imetlesin teisi söömas jäätist ja ootasime bussi. Jõudsime tagasi Bitolasse ning läksime sööma Tafche grafchet mis on pmts oad kastmes aga tüüpiline rahvusroog siin ja oli vägagi kosutav ja maitsev. Seejärel liikusim getosse kus oli Sami sünnipäevapidu juba vaikselt alanud. Võtsin kiire dušši ning asusin jooma koos teistega. Ewa ja Magdad liitusid meiega umbes 11 paiku ning seejuure kolisid Magdad minu poole kuna Ewa majaomanikud vihkavad teda ja ei lubanud diivanisurfareid sinna. Õhtu oli meeletult lõbus ja rahustav peale pikka ja väsitavat rännakut mägedesse. Tundsinend värskena peale kõike seda. Mängisime joomismängu kaartidega, midagi Baila taolist aga veidi teistsuguste reeglitega ja peale üht mängu olid kõik vähemalt enam-vähem purjus, Sam ise veel kõige rohkem ning kui enamik seltskonda oli lahkunud lasi ta pool oma sisikonda mu kilekotti välja ja asus segi liikuma. Caroline läks öise rongi peale et varahommikul Skopjes olla ja mitte maha sõita pool päeva.
Järgmisel päeval saatsin Magdadki minema ja nad läksid Ohridisse ja sealt edasi Montenegrosse jne jne, et külastse ajal näha võimalikult palju Balkanitest. Järgmistel päevadel midagi väga erilist mu mäletamist mööda ei juhtunud. Ewa läks Neljapäeval Skopjesse et Magdadega hüvasti jätta ja veits nendeg seal trippida. Laupäevaks tuli ta tagasi ja lürpisime koos veits veini jne.

Goodbye Sam

Järgmine nädal oli Sami hüvastijätunädal ja uue kuu algus mis tähendas taskuraha saamist ja võlgade tasumist. Esmaspäeval olin ikka veel Mauro kulul, ning me läksime neljakesti Kavadarci veinimaitsmisele. Hommikul kell 8 ärkasin, üheksaks olin tee ääres ja liikusin hääletama. Kuna aga tee oli suhteliselt tühi arvasin et pean siiski bussijaama ronima ja teistega liituma kuid mul vedas, teine auto mis tuli, küll 10 minutit peale teele asumist, peatus ja sain sellega mööda Skopje maanteed Kavadarci kurvini kust oli veeloma 8 km, ning seal kõndides veits alla km võtsid mind mingid tüübid jällegi peale ja sain otse kesklinna.
Kuna ma olin jõudnud kohale enne kui teised isegi Bitolas bussi peale asusid ja mul polnud kreda et kellelegi helistada, veelvähem ei teadnud ma Pedro numbrit kes oli ainus keda Kavadarcist tundsin.
Seega küsisin tänavalt suvaliste käest kus asub Creaktive kontor, et teda üles leida. Lõpuks üks poepidaja aitas mind meeleldi ja otis netist üles aadresi, helistas veel paaile inimeselegi et olla kindel ja 3 mintsa hiljem olin kohal. Seal istus vaid üks rastafari Viktor ja ütles et Pedro tuleb alles poole tunni kuni tunni prast kuid üllatus üllatus, paar mintsa hiljem oli Pedrolino kohal ja oli lõbus joomasõpra kohata üle 2 nädala. Tiksusime niisama kontoris ja kuulasin tema keeletundigi veidi ning seejärel läksime teistele bussijaama vastu.
Asusime neljakesti kuna Pedrol olid mingid töökohustused, teele Balkani suurimasse ja vanimasse veinitehasesse. Kus peale huvitavat ekskursiooni läksime vine maitsma. Saime proovida 5 erinevat veini, 2 valet üks roosa ja 2 punast ning üht Rakijat,ning kõik neist olid imeliselt head. Veinide kõrvale saime erinevat juustu ja suitsusinki. Olin veidi pettunud muidugi et väljusin sealt suhteliselt kainelt, kuid olin rahul kõigi maitseelamustega ja teadmistega veinitootmisest. Seejärel saime jälle Pedroga kokku ja sõime mõnusa lõuna bussijaama ligiduses baaris. Seejärel kaasas veel pudel veini asusime kõik neljakesti hääletama tagasi Bitola poole. Peale seda kui olime lõpetanud veinipudeli peatus auto ning algul öeldi et ainult 2 saavad peale, aga surusime ikkagi end neljakesti tagaistmele ja ja saime selle autoga Bitolani välja ja lausa vähem kui tunniga sest enamiku teest sõideti 160ga.

Teisipäeval sain Nikola käest kätte taskuraha, sain teada et meid visatakse välja kontorist ja aitasin asju pakkida, ning peale eimidagi tegemist tasusin kõik oma võlad, ehk poole taskurahast. Käisin lõunatamas, trippisin koju, tee peal ostes hädavajalikku shiidi jne ja valmistusin ühiseks Sami hüvastijätu peoks. Ehk õhtul saime kesklinnas kokku ühes baais kus Sam tegi kõigile õlmarit välja ja peale mõnda õlle liikusime Sami poole et jätkata joomist tema aias ning et mõnitada veel eelviimaseid kordi Ottot kes on paks ja tüütu Prantsuse buldog. Joodud veelgi õle ja veini ja aetud lõbusad vestlused liikusime 12 ja 1 vahel Rachequorti mis on ainus talutav ööklubi Bitolas. Jõin seal end veelgi rohkem purju et ka sita muusika mõjul ennast liikuma saaksin ja peale paaritunnist tantsimist ja lollitamist lahkusime sealt et kodupoole minna. Velel tuli aga idee meid autoga koju visata , ja kuna me olime ise ka purjus ei häirinud meid see mõte et ka tema juhina on täis, ning peale lõbusat sõitu ülipisikeses Yugos jõudsin koju ja viskusin laibana voodisse.
Kolmapäeval ei teinud ma sittagi kuna kontorit polnud, netti korteris polnud, telekas oli pool kanalit ja noh üldiselt polnud sittagi teha. Käisin vaid lõunatamas ja seejärel õhtuks kogunesime Ewa poole neljakesti oma gängiga Mauro tehtud Lasagnet sööma ja veini jooma. Õhtu oli rahulik ja mõnus, Mauro lasagne oli võrratu ja vein oli kosutav. Oli viimane õhtusöök sama vana hea seltskonnaga, sest järgmisel päeval pidi Sam lahkuma. Õhtut pikaks ei venitanud, läksin koju 9ja 10 vahel ning lugesin veidi Sartre „Iiveldust“ enne uinumist.
Järgmisel päeval polnud mul jällegi sittagi teha kuna ikka veel polnud mul kontorit ja seda terveks nädalaks. Päeval liitusime jälle viimaseks Ice-Cappuccinoks ja tegime sooja hüvastijätuks. Peale seda läksin lõunatama ja saime kokku lastepargis kus võtsime ette Go-kartide sõidud ja see oli sigalõbus ja naljakas. Peale seda läksime sami poole kus tema pakkis ja meie jagasime tema söögi ja muud tarbeesemed kolme vahel ära. Liikusime 7ks rongijaama ja viimased kallistused, käepigistused ja hüvastijätusõnad ja õnnesoovid ning läinud ta oligi.
Samal õhtul korjasin tänavalt kokku 2 Prantslast kes olid jalgratastel teel indiasse ja igatpidi vahvad rändurid ja majutasin neid Getos, selle eest teenisin 2 ballooni ja pudeli koduveini. Jätsin nad aga enda poole ja ise kihutasin Velega Dimitari poole ning paffisime ta kodukasvatatud maffi mis oli parim homegrown shit ever. Seejärel kuulasin mis mussi tal on ning olin täielikult vaimustuses ja imestasin miks ma ise sellist oldschooli pole avastanud veel. Räppisin veidi ja läksin koju, kus le frogid juba peaaegu magasid. Hommikul saatsin nad minema ja terve reedese päeva ei teinud jällegi suht sittagi, kui see et käisin Domesticas ja seekordselt liitus minuga ka Mauro kes oli vaimustuses toidust mis seal pakutakse.





Nädalavahetus ja pedrolino

Laupäeval tuli Pedro meile külla ja seal kus Pedro seal ka läbumaraton. Trippisime mööda linna, misjärel läksime Ewa poole naiste tennise finaali vaatama, jõime jällegi hunniku õlle ära ja kui mäng vaadatud läksime jälle kesklinna sööma ja Ewa ning mauro organisatsiooni „Felix“ poolt korraldatud heategevuspeole kus jõime veelgi ja valutasime päid ülimalt rõveda muusika saatel. Peale tunnikest/poolteist läksime Kamaritesse mis on üks parimaid baare Bitolas, vähegi talutava muusikaga ja välismaiste õlledega, kus meelispalaks on saanud Tšehhist pärit Staropramen. Peale paari õlle ja Rakijat liikusime jälle vana hea Geto poole kus meid ootasid eelnevalt soetatud õlled ja veinid.
Getos jõime edasija mulisesime niisama nagu purjus loomad ikka. Ewa oli järjekordselt väsinuim ja lahkus kõige varem, kuid peale seda kui ka Mauro oli peaaegu valmis minekuks haras ta enda kätte Pedro mp3 ja mängis kuueni hommikul parimat punkrokki mida elu sees üldse kuulnud olen,ja selle aja jooksul jõin end ikka tublisti täis ja ärkasin mingi 7 paiku diivanilt üksi, misjärel roomasin voodisse ja ärkasin alles pool 2 päeval hiigelpohmakaga.
Ostsin poest pakisuppe ja tobi ning peale lihtsat hommikuööki ronisime jälle Ewa poole õlledega, vaatama meeste tennisefinaali. Seejärel läksime jällegi õllede saatel lennukite künkale nautima vaadet ja päikeseloojangut, kus pedro avstas lisaks elu definitsioonile ka surma oma mis oli „What is deathÖ It's a chicken without head“. Siis õhtustasime Geto ligiduses asuvas pizzajoindis, milles saime jällegi elumõttele ligemale kus Pedro mõtles välja parima reklaami õllele ja selleks oli „Happyness in a bottle“. Ja jällegi õlmarit varudes ronisime Getosse ja muljetasime ning jõime. Rääkisime lemmiktoitudest, muusikst ja kõigest võimalikust mida purjus loomad ikka arutavad. Ewa läks 1 paiku, Pedro vajus ära pool 2 ja Mauro lahkus 2 paiku.
Hommikul tuli külla Vele oma sõbra Petariga kes jääb minu poole kuni nädala lõpuni, ning peale kerget homikujärmist olime jälle kõik kesklinnas, jõime kohvi ja arutasime tähtsaid elu puudutavaid küsimusi. Peale lõunat kohtusime taas ja saatsime poole viie paiku Pedro Skopje bussi peale. Peale seda käisin Ewa pool tsekkisin meile, kusjuures kui mind msnis pole ei tähenda et ma surnud oleks, lihtsalt kirjutage feisbuuki või orkutisse. Läksin kojuning lugesin kella 2 öösel raamatut väikeste pausidega ja punkrokiga mille laadisin Pedrolt.

Tänasest olen igapäevaselt Teatris ning ikka veel ei tee midagi tarka,kuna netti pole ei saa ka niipidi kõigiga ühedust aga võtan elu siin rahulikult ja eipinguta liiga palju et tegevust leida. Hetkel pean lõpetama sest saan kokku Ewa ja Mauroga ning lähme lõunale.. Peagi jälle

Raha ei ole õnne alus, raha vaid abistab teda veidi.
Ma olen vist armunud
Olen siin olnud juba veidi üle kuu ja kopp pole veel ees
Saame hakkama