T2N2N2OOOWW...

Mingi aeg hiljemm


Ma ei mäleta järgnenud nädalavahetusest eriti midagi, vb ei toimunudki miskit peale jalgpalli, pohhui olen siiski paar nädalat maha maganud siia kirjutades. Igaljuhul teisipäeval see oli siis 15ndal pidid tulema 2 uut vabatahtlikku. Sama päeva hommikul sain ülejäänud poole Juunikuu nutsust.. Seega hakkasin jälle elama.. Ja päeval peale keeletundi, kus õppisin ostma juurvilju ja muud kraami basaarilt, läksin oma uusi oskusi kohe katsetama, et viimaks ometi normaalselt süüa ja

üle pika aja oma käed Sangria poti kallale seada. Kraam ostetud ja koju jõudnud ilmus varsti Mauro, kes aitas mind Sangria tegemisel..

Saime valmis kõik ettevalmistused selleks ajaks kui Ewa kohale jõudis.. Ja seejärel pidi Mauro minema bussijaama oma endisele koolikaaslasele vastu kes talle külla sõitis. Me Ewaga läksime poodi soojendusõlle ja krõpsu ostma, ja siis kui ka tema pool käidud topside järel tuli talle meelde et ta peaks ka kellelegi vastu minema. Ta saatis Maurole teate et peaks üht punapäist Sakslast bussijaamas otsima. Läksime siis naerdes minu poole ja mängisime tunnikese linnade põletamist ajatapuks, misjärel ilmus Mauro kaasas Jan Belgiast ja Stefan Saksamaalt.

Tutvusime seejärel omavahel, ja ajasime niisama juttu. Stefan oli üliõpilane kes oli just lõpetanud oma Erasmuse stipi Warsavis, ta olinaljaks sell, ja tundus nagu ta oleks 24/7 pilves, mitte sassis vaid õnnest pilves :D.. Jan oli niisama sõbralik ja hoolimata sellest et mitte üliõpilane päris tark loom, kes soovis mendiks saada, a sellegipoolest mõnusalt suhtuv mu narko ja alkolembusesse. Mängisime kaarte jõime Sangriat ja õhtu oli lõbus.. Lõpuks kuskil 12 paiku ilmus Vele koos lenkaga ja saime teada et seekord tulekul vaid 1 vabatahtlik kuna Poolakas jäi lennukist maha. Meid see väga ei morjendanud seega jõime edasi.

Siis umbes 1 paiku ilmus mu uus korterisemu Marie Prantsusmaalt.. Sel õhtul väga palju tuttavaks ei saanud kui seda et sain teada et ta kunstnik 23 ja suhtes, whadeva. Kostituseks pakkusin Sangriat, ja nii umbes 2 paiku läks rahvas laiali. Jäime mina Stefan ja Marie, ajasime veel veidi juttu ja kuskil 3st kustusin ära. Enivei järgmine päev peale paaritunnilist kontorihuinjaad läksin keskele ja sain teistega kokku kes olid juba alustanud linnatrippi. Tuiasime ja huiasime mööda linna ning 7 paiku kui sai varutud mõned õlled ronisime jälle künka otsa lennukite juurde, kus olime oma 9 või 10ni välja. Tee peal leidsime peesitava kiisupoja, mille Marie hoolimata minu keelust koheselt adopteeris ja mis muutis iga ta teo eelarvamuslikult kahtlaseks.

Tagasi Getos jõime Sangria lõpuni ja arutasime lisaks elu mõttele ka tolle päeva seiklusi. Järgmine päev oli Marie jaoks esimene kontoris ja järjekordselt ei teinud me muffigi. Sejärel mingi hetk kui olin lõunale läinud kohtusin Patryciaga kes oli paar tundi eelnevalt jõudnud Bitolasse. Uus vabatahtlik Poolast.. Patrycia on väga eriline inimene, nimelt vaimult ja meelelt, kuid füüsilise puudega. Ma ei tea mis konditsioonis ta tegelikult on, aga algul oli see veidi hirmutav, selles suhtes et ma olen kokku puutunud puuetega inimestega ja saan hakkama ilma diskrimineerimata, aga nendega elada on teine asi. Igaljuhul võtsin seda kui väljakutset milles ma ei tohi läbi kukkuda. Ja tol päeval sain teada et isiksuselt on ta igati tore ja elurõõmus inimene.

Nädalavahetus Skopjes

Reedel nagu plaanitud läksime Ewa ja Mauroga Skopjese Caroline eriti, extra superhilisele sünnipäevapeole (nimelt kuu aega hiljem). Leppisin kokku Paulaga, eesti vabatahtlikuga et kohtume seal, kuid ei aimanud eales mis mind ees ootas. Igaljuhul alustasime hääletamist mingi 2 paiku, ning kuskil poolteist tundi hiljem võtsid meid peale mingid tüübid kes sõitsid Prilepisse, jõudsime sinna mingi pool tunniga kuna kiiruseks oli 160 km/h umbes. Kõndisime samal ajal hääletades mingi tund aega prilepi lõppu, kust meid lõpuks võttis peale mingi vend kes oli teel Kavadarci. Poolel teel sinna ütles ta järsku et peab tagasi sõitma, ja pani meid maha lähimas bensujaamas. Seisime seal mingi pool tundi ja lõpuks peatus üks rekka, mis vedas kütust. Rekkajuht hoolimata sellest et eriti Inglise keelt ei osanud oli sõbralik ja võttis meid peale, ning viis otseteed Skopjesse. Tee peal just 10 km enne Skopjet peatasid teda mendid kiiruse ületamise eest kuid tänu tutvustele pääses ta siva 300 eurosest trahvist ja lubade kaotusest.

Jõudsime lõppude lõpuks kohale, ostsime õlle ja liikusime Creaktive maja juurde, kus olime esimesed külalised, hoolimata sellest et kell oli peaaegu 9. Kiire dušš ja riietevahetus ja olime jälle valmis. Ja peale pooletunnist passimist hakkas inimesi juurde voolama, igast nurgast kuni kokku oli umbes 40 inimest, ja siis ma avastasin et üle terve peo oli Eestlaste ülekaal, meid oli lausa 4. Paula vabatahtlik Skopjes, Anetta Kavadarcist ja Annes, endine vabatahtlik kes oli lihtsalt külastamas. Rääkisin tundide viisi nendega sest polnud selleks hetkeks oma poolteist kuud saanud emakeeles kõnelda, ja nii me pajatasime oma kogemustest siin ahvimaal. See oli nii hea tunne, ma olin esimesel hetkel lausa unustanud kuidas rääkida kuid siis sain jälle käppa :D.

Igaljuhul nii see õhtu veeres, mulisedes, juues ja veel rohem mulisedes, oli jälle ju uusi uudiseid Agrisest, oli Eestlasi, oli sitaks rahvast koolituselt jne. Õhtu jätkus kuni rahvast hakkas iga poole tunni järel tasapisi vähemaks ja vähemaks jääma, kuni alles olime mina, Caroline ja Mauro, ma ei viitsind enam peale õlle lõppemist passida, kuna ilma kütuseta pole mõtet tühja roostetada. Ärkasin paar tundi hiljem et Mauroga kes oli teel Montenegrosse ja Ewa, Caroline ning Aga'ga kes trippimas Kosovasse, hüvasti jätta. Pikemalt sellega aega ei vetnud sest olin ikka veel täis ja veel rohkem väsinud kui 2 tundi enne seda. Kui lõpuks ärkasin, püüdsime Tiagoga paari tüübiga ühendust saada et lõppude, lõppude lõpuks maffi saada, kuid oli vist mingi needus, mis ei lasknud mul rahulikult üle 3 nädala maffi nautida.

See needus nikkus mu tagasitee ka täielikult ära. Alustasin 2 paiku liikumist, ja kuna ma ei tahtnud sentigi üleliigselt, näiteks bussi peale kulutada, liikusin jala läbi kogu Skopje. Trampisin oma 2 kuni 3 tundi ja vähemalt 10 km maha, kuni jõudsin kuskile linna väljasõidu ligidusse. Seal istusin ühe tänavalaterna juurde korraks puhkama, ja siis märkasin üht veoautot mil olid Bitola numbrimärgid, märkasin ka ligiduses asuvaid purksiputkasid ja otsustasin ootama jääda sest olin liiga väsinud et edasi trampida ja niisama lootuses peale lõpuks saada.

Tüüp veoautoga ei osanud Inglise keelt üldse, kuid kuidagi sain aru et ta sõidab poole tee peale. Pohhui, pool teed on pool teed, seega hüppasin peale, rääkisime vähe sest kui rääkisime kõlas see nagu kaks alaarenenud Aini ajaks mingit sitta suust välja. Kui sain välja poolel teel asuvas bnsujaamas oli kell juba pool 7 ning ma olin näljas.. Teadmatuses mis mind ees ootab ostsin mingi võiku ja järasin seda nagu hunt lammast. Hakkasin jälle astuma sest ma olin liiga väsinud et otse inimestelt küsida kas nad äkki Bitola kanti liiguvad, ja mitte kaugel bensukast tee ääres avastasin kõrvuti kreegi ja pirnipuud, pirnid olid toored kuid kreegid olid vapsjee jumaldatavad. Teadsin et see on parim koht hääletamiseks ja peale pooltetunnist passimist võttis mind peale üks päss Yugoga.

Vana ei osanud Inglise keelt kuid rääkis päris mõistetavat Vene keelt ja siis ajasime juttu, nagu 60 aastane 3 korda nooremaga ikka. Päris naljakas oli, vana rääkis kuidas töötas mõnikend aastat tagasi venemaaljne. Lõpuks jõudsin temaga Prilepisse ja olin õnnelik et kella poole 8 ja kaheksa vahel olin kõigest 45 km kodu ligiduses. Kõndisin kiirteeni olles surmväsinud juba, kotis viimased tilgad vett. Ning viskasin järjekordselt sõrme püsti, vahepeal juba lootuse peaaegu kaotanud võttis peale mind üks vend kes jällegi päris Bitolasse ei sõitnud, aga selleks hetkeks oli iga kilomeeter tähtis. Seega hüppasin maha oma 15-20 km enne bitolat ja kell oli juba peaaegu 9 ning oli pimedaks minemas. 10 minuti joksul oli kottpime ning peale pooletunnist hääletamist olin täielikult lootuse kaotanud.

Mõtlesin, mõtlesin et kui ma 20 mintsa pärast auto peale ei saa helistan Velele ja kui ta järgi ei saa tulla lähen jala. Tõmbasin selga veel ühe särgi kui 5 minuti möödudes vihma sadama hakkas ning jätkasin hääletamist kuigi autosid peaaegu polnud. Ja ülla ülla lõpuks mingi poole 10 paiku või veits hiljem võttis peale mind üks vanamees tutika mersuga ja iis mind otse Bitolasse.

Kõndisin rõõmsa kuid üleni muserdatuna, linna sissesõidu juurest kesklinna poole kus õnneks peagi võttis mind Vele peale ja sain koju kus mind ootasid Marie, Patrycia ja Jan kes oli paariks ööks meile jäänud kuna Mauro oli njahhui tõmmand. Jõin ühe õlle ja viskasin pildi taskusse niipea kui voodit puudutasin. WTF tripp ikka :D

Lutza ja Natalie külaskäik ning kuni praeguseni

Järgmine hommik kui ärkasin sain sõnumi Lutzalt kes oli 3 tunni kugusel Bitolast. Pesin sõin, ajasin riidesse ja ronisin bussijaama poole, jalad ikka veel valutamas. Jõudsin bussijaama kus tahtsin pooled ahvid kasti lüüa, kuna peldiku eest pidi maksma, ilma et seal muidugi seepi või üldse midagi inimlikku oleks, seejärel kui tahtsin välja ootama minna et tüdrukud mind näeks kui buss kohale jõuab pidas kinni mind mingi poolmees poolnaine, täielik gorilla, kes ei luband mind ilma piletita edasi, seega läksin ostsin juua mis oli ekstreemselt kallis mingi mõttetu vee eest.

Aga peale 20 minutit oli buss kohal ja Lutza (Ungarlanna) kes oli ka meie koolitusel, koos Inglannast Nataliega maabunud. Läksime seejärel kohvijooma ja tutvustasin neile Bitola parimat röstsaia pleissi. Seejärel võtsime takso ja kihutasime getosse. Asjad lahti laetud, lebotasime niisama päris pikalt ja siis lõpuks mingi 6 paiku läksime lennukite poole, et nautida päikeseloojangut õlle saatel.

Päike loojunud ja õled joodud liikusime tagasi et teha plaanid õhtuks. Otsustasime et sööme ja joome getos ning läksime seejärel Verosse kraami ostma. Kogu shiid padavai kokku ostetud, liikusime tagasi Getosse kus meid ootas juba Ewa koos muidugi Marie ja Pati'ga. Tegime Pastat ja Tinto de Veranat ehk suveveini, ning nautisime ilusat suveõhtut. Hiljem liitusid meiega Vele ja Lenka, kuid mitte kauaks, jätkasime joomist aga tavapäraselt ja kõik oli priima, kuni lõpuks magama läksime..

Järgmisel päeval läksime meie getorahvas „tööle“ ja Lutza ning Natalie koos Ewaga Ohridisse, kuid see oli paras ebaõnnestumine, kuna nagu ka meilgi sadas seal vihma enamuse ajast. See päev oli aga Marie sünnipäev ja kontorisse jõudes üllatas kogu Togetheri rahvas teda pisikese koogiga. Peale tööd, läksime lõunale, peale seda koju ja lebotasime niisama, kuni lõpuks jõudsid teisedki Ohridist tagasi.. Jällegi otsustasime süüa ja juua getos, ning selleks läksime Lutza Natalie ja Ewaga Verosse otsima koostisosi koogi jaoks. Jõudsime tagasi ja klaasid täidetud, asusime tööle koogi kallale, kuid seda sügava saladuskatte all, et Marie midagi ei märkaks.

Kook sai valmis, kambale lisandusid Vele ja Lenka ja peale armsat sünnipäevalaulu asusime söömise kallale. Ja kook oli suurepärane nagu ka vin ning Rakija mille Vele oli hankinud sepcially sünnipäeva jaoks. Ja ütleme nii et sain veidikene üle pingutatud kogu joomisega, ning kui lõppude lõpuks järgmisel hommikul ärkasin oli mul ikka korralik pohmeela fucking keerab. Natalie ja Lutza ei hakanud Prespa poolegi liikuma kuna ilm oli juba hommikul suht jama, ning jäid Ewaga linna peale trippima. Meil aga oli peale tööd lõuna, peale lõunat passimine ja peale seda keeletund, seega jõudsime umbes 5 paiku koju ja vaatasime veits jalkat.. Hiljem läks Marie kesklinna kuna seal pidi oletatavasti mingi teema olema aga nagu arvata sest ahviriigist, see jäi ära. Igaljuhul Nat' ja Lutza jõudsid 6ks koju ning hakkasime jällegi õhtusööki tegema, seekord siis mõnus kõikesisaldav salat ning röstsaiad singi juust ja õunaga..Voilla.. Poole sööma pealt ilmus Maurogi välja oma Montenegro tripilt ja muljetas nagu traditsiooniks saanud. Seejärel ostsime õlle ning muud kraami ja asusime sisse et vaadata dokumentaali „Sutka – Book of records“ mis on dok' ühest suurimast mustlasrajoonist Euroopas ja asus Skopje külje all.. Sitaks naljakas, eriti täis peaga ja soovitan kõigil vaadata. Selle saatel suutsin end korralikult purju juua jälle ning nagu arvata hommikul kui pidin Lutza ning Nataliega hüvasti jätma oli mul jälle mässive pohmakas. Kuid kui sellest üle sain ja järgnenud päeva vastu pidasin, avastasin et ma pole kuni tänaseni (esmaspäev) mitte midagi tarka teinud, lihtsalt vahin telekat ja joon õlle vahetevahel. Ja ega midagi eriti teha pole, kuu lõppja rahad otsas jälle..kuid homme arvatavasti Skopjesse sinnasamasse Šutkasse, Balkani muusikafestivalile.

See yah, mah piipl