Bitola – Skopje – Niss – Sarajevo – Belgrad – Skopje – Bitola

   Sain magada mingi 3 tundi, ärkasin, pesin, sõin, jalutasin bussipeatusse. 8.30 läks buss Skopje poole, ja peale paaritobi, ootamist ja röstsaia viskasin pildi taskusse ja magasin pea terve tee skopjeni. Astusin maha, omades tund aega vaba aega ja leidsin koha kus röstsaia järada, tegin veel 2 pilti ja asusin jälle liikvele. 14.15 läks buss Nišši poole, ja ega ma bussis jälle muffigi tarka ei teinud, lihtsalt püüdsin olla, kuna sõit oli 5 tundi ja see on kohutavalt pikk aeg. Poole bussisõidu pealt leidsin endale sõbra Chippy, kellega me suht ühel ajal avastasime et oleme ainsad bussi kes räägivad Inglise keeles.

Chippy oli Rumeeniast pärit tüüp ja töötab vabatahtlikuna Skopjes, ja oli minuga samal teel koolitusele. Chippy oli naljakas vend, nägi välja nagu Iirlane ja mitte karvavõrdki nagu Rumeenlane, ja pealegi tundus iseloomult nagu Eestlane, ehk ainult vinguks millegi üle, aga samas oli sitaks sõbralik ja tore tüüp. Meil oli 4 tundi vaba aega Nissis ja läksime peale mõnusat grillburksi otsima parki kus saaks korragi netti kasutada. Trippisime ringi ja peale veidikest otsimist leidsime pargi Alexandri kujuga. Leidsime wifi ja peale 10 minutit ümbritses Chippyt 8 tatikat kes vahtisid temaga koos tom n jerryt, see oli naljakas. Peale netipausi ja bättli üleslaadimist liikusime tagasikesklinna poole ja 2 poissi saatsid meid, need muidugi kes vähegi Inglise keelt kõnelesid.

Jõudsime pool kümme bussijaama ja 2145 läks bus Sarajevo poole. Magasin norsates kuni esimese peatuseni kella 2 paiku mil käisin kusel ja pidin kuulama chippy uskumatut lugu kuidas mingid tüübid laadiid 10 tellist drooge bussi peale. Ma muidugi suuremat huvi ei tundnud selle vastu kuna teadsin et siinkandis on see suhteliselt tavaline ja niipea kui mulle midagi pähe ei määrita on kõik korras. Ärkasin korra piiri peal kus ainsad passid mis är korjati olid minu ja Chippy omad ning magasin peale seda edasi kuni Sarajevoni kus ärkasin 6 paiku hommikul avastades et mul pole ühtegi Bosnia marka ega ka eurot ja kui hakkasime kõndima kuskile poole et saada kesklinna või siis hotell Hollywoodi. Lõpuks hüppasime takso peale ja chipyl oli õnneks eurosid et maksta juhile.

Jõudsime hotelli ja esimene vabatahtlik keda nägime oli Agris lätist, kuid ei pöörand palju tähelepanutalle ja läksime oma tuppa, mis oli vist ainus 2 inimese tuba, kus peale dušši ja tunnist uinakut läksime hommikust sööma ja peale seda esimesele loengule.

Esimsel loengul me väga palju ei teind kui tutvustasime ennast ja minu esimene lause kogu kamba ees oli „I'm Rafael, I'm from Estonia and i'm an alcoholic“ ja see vääris muidugi hiiglaslikku aplausi. Meie koolitajateks oli darko ja Saška ja kogu koolituse eestvedaja oli Mattea. Igaljuhul peale kaardi loomist ja oma projektide tutvustamist tuli lõuna kus tutvusime omakorda veidi paremini. Peale lõunat oli veel loeng millest rääkimine on suht igav sest peamine õppimine oli rahvsuvahelise suhtlemise alaselt. Õhtul aga läksime kambakesti parki, ostsime hunniku alksi. Mina Chrisiga ostsime liitrise Pelinkovaci ja peale tunnist või pooleteisetunnist tiksumist ja jutuajamist kõigi vahel oli see otsas. Edasi jõime õlle, ja kui oli aeg kusele minna kuulsin üht köhatust, milles tundsin ära maffi paffimise nii et hoppa läksin juurde ja kohe kutsuti mind ringi. Tõmbasin mõned maffid ja õhtu muutus positiivsemaks, kuigi sain teada et maff Bosnias on sitaks kallis.

Peale seda kui turvad meid pargist minema ajasid leidsime väikese poekese kohe hotelli ligidalt mis oli ikka veel lahti ja ostsime piisavalt õlmarit. Läksime jõe äärde ja peale pudenemist jäi alles vaid mina Chris, Caroline ja Pedro. Chris ja Caroline tegid joomavõistlust Iirima versus Rootsi ja mina ja Pedro mulisesime niisama ja vahetasime muljeid Eesti ja Portugali vahel. Siis täiesti lambist kõndisid mingid tüübid meist mööda j ma muidugi hüppasin ligi ja küsisin kas neil maffi on ja üks neist lihtsalt lükkas ühe õienupukese mu nina alla. Sain numbri, jõin edasi ja ärkasin täis peaga oma toast.

Vahelduseks räägime pisut Agrisest

Agris on pikajuukseline koletis Lätist, kes näeb välja kui hulk hogan sest on trenniga üle pingutanud, ja räägib kui Imeline Hulk ehk „I lives here, I does things“. Talon puudu pool kõrva ja ta nina on küsimärgikujuline. Esimesel loengul tutvustades oma projekti ütles ta kõigi koolitajate ja kogu rahva ees „I will have bunch of small children and I will train them like animals“ ja uskuge mitte keegi ei naernud, pigem mõtlesime et kas me tõesti kuulsime midagi sellist. Igaljuhul ta vihkab maailma ja elu olemust ja Pedro kes pidi temaga ühes toas elama terve nädala kartis teda nii väga kuna esimesel ööl märkas et Agris vahib teda öösel või magab silmad lahti. Igaljuhul sellest alates jõi Pdro end iga õhtu nii täis kui suutis, enamasti minu abiga ja jõudis tuppa karjudes „Assassin are you staring me, NAZI“ ja teooriad Agrise kohta ning mälestused päevastest seikadest tema kohta hoidsid meid iga õhtu pidevalt irnumas.

Teine päev oli umbes sama nagu esimenegi, ainsa vahega et esimeses loengus olin ma jumala täis veel ja ligimesed jäid vist viinahaisudest juba täis. Igaljuhul oli loeng alkoholitaseme võrra naljakam ja peale lõunat peavalu võrra tasasem. Õhtul hakkasime jälle jooma ja palju ei muutunudki. Kolmandal päeval peale loenguid läksime linna peale rändama ja avastasime Sarajevo kesklinna kuhu olime sattunud esmaskordselt tegelikult.

Leidsime mingi kohviku, kuhu istusime kambakesti maha ja hakkasime õlle jooma ning elu ja ilma arutama, see oli päris lõbus, kõik rääkisid oma kultuuridest ja kohtadest mida on külastatud, vabatahtlikuametitest jne jne, igaljuhul õlle kõrvale jagus kõvasti jutuainet. Seejärel rändasime läbi linna 5kesti ja leidsime jälle mingi kõrtsi, kus paffisin viimase joindi koos Tiago'ga ja jõime veel ühe õlmari. Kõik oli lihtsalt imeline. Siis läkime jälle keskele tagasi ja saime ülejäänutega kokku. Läksime sarajevo parimasse kebabipleissi ja sõin oma elu parima ja originaalse kebabi. Peale seda leidsime baari mis oli hubane, sõbralike teenindajate, hindade ja inimestega kõrvalalauast. Jõime õlle, rakijat ja peale poolt tundi tehti kogu seltskonnale välja raund rakijat, tüüpide poolt kõrvalalauast. Kell juba peaaegu pool 12 ja viimane tramm tulekulliikusime trammipeatusse ja muljetasime niisama. Hetk enne trammi jooksin poest läbi ja ostsin paar õlle teades et trammiõit on umbes 40 mintsa.

Oodates trammi avaldas Pedro elutõe „What is life? It's a rabbit without hands!“ Ja see jäi kogu reisi suurimks punchlainiks. Trammis avastasime kui frigiidsed on prantslased ja et kui nemad tulevad (cumshot) siis hõikavad Jejuviii eriti kileda häälega, ei tea täpselt aga Chris püüdis seda häälitsust järgi teha ning see oli kuradi naljakas. Kogu trammitee sai korralikult naerda ja paari õllega ei tundunud see üldse nii kohutav.

Jõudsime hotelli juurde ja peale väikest poepeatust hakkasime järjekordselt hotelli ees jooma. Jõime sitaks ja irnusime nagu kõigil eelnevatel õhtutel kuid lisaks oli meil nüüd käteta jänes. Lõpuks vajusid ikkagi peaaegu kõik ära, peale minu Chrisi Pedro ja Caroline ja pealegi Pedro kadus administraatoriga juttu ajama mingi hetk. Mingi hetk avastasime et keegi teeb lõket hotelli külje all, ma läksin küsima et mispussy mis toimub a vastuseks sain ainult nein nein deutch.

Läksin Pedrole appi administraatoriga juttu ajama, peamine teema oli siis see et kas ta saaks Pedro toa ära vahetada sest ta kardab Agris the assassianiga koos elada. Seletasime kui ont mees see lätakas on ja lõpuks ütles administraatorgi et ta näeb välja nagu mingi vampiir ja on hirmutav. Aga lõpuks kui Pedro tundis ainsa võimalusena magada administratsiooni ees põrandal ja mina hakkasin oma tupa minema siis see neiu lausa palus et ma Pedro endaga kaasa võtaksin. Seejärel aitasin ta tema toani kust peale viivukest pausi kostus jälle NAZI, don't look at me assassin.

Järgmine päev ehk reede oli viimane kursusepäev ja ma olin hommikul veel eriti purjus. J loengus veel huiasin teisi ja ennast tahtes et me teeks rohkem energiaharjutusi ja muid taolisi lollusi. Üks hetk küsisin lihtsalt „Hey Darko, I'm counting dots on the floor, can you help me, I'm still stuck on 3“ Siis kui kätte jõudis esimene kohvipaus ütesin ma nema šans ja läksin tagasi magama.

Ärkasin just parajalt enne lõunat, ja peale seda oli viimane loeng misjäre me korjasime kõik oma kaardid ja postrid loengusaali eintelt ja plaanisime õhtust joomat.

Õhtu käes tuli teade Ewalt et me peame sivaruttu kesklinna minema ja piletid ära ostma kuna buss läheb hommikul kell 6 ja piletikassa avatakse ka alles kell 6, niisiis pooletunnine trammisõit ja piltid, ja pool tundi tagasi, ja juba oligi pidu alanud. Ehk siis kõik istusid loengusaalis ja lasid mussi ja videoid oma kodumaalt. Selle jooksul jõime me jälle sivaruttu ühe liitrise pelinkovaci chrisiga ja jätkasime õllega. Lõpuks kui kõigil olid Bosnia margid otsas ja pood kinni ning ka Chrisi esimesel päeval ostetud kahtlane pelinkovac (neid on erinevaid) eikannatanud juua, kuna see mekkis nagu oleks kokku segatud hambaloputusvahend, juuksegeel ja küünelakieemaldaja, oli kell parajasti 4 saanud ja mul oli äratuseni kõigest tunnike.

Ajasime viimased ärijutud administraatoriga ja läksin magasinpool tunnikest veel. Kui ärkasin selle peale et Chippy raputas mind oma 5 mintsa järjest hüüdes „I told you, I told you, you're still drunk“ koperdasinend püsti peale paari taaslangemist ja viskasin viimased asjad kotti ning läksin alla taksot ootama.

Jõudsime bussi lõpuks ja sainjälle magada, aga kuna konditsioneer e töötand oli see vaevaline ja ärkasin tunni pärast jälle, kuid see üllatus mis mind ees ootas polnud paremate killast.vaatasin nurga taha ja sealt vahtis vastu ropsi täis lõust. Ja see samune lõust haises järgmised 5 tundi mispuhul konditsioneer lülitati sisse alles viimaseks kaheks tunniks.

Jõudsime Belgradi, sõime purksi, külastasime lähimat parki ootamak järgmist bussi. Siis jõudsime bussi peale, terve tee ei saanud ma pea kordagi und ja proovisin mingit teksti kirjutada kuid ka see ei tulnud eriti välja. Jõudes Skopjesse avastasin et mul on ainult tagasisõidupilet Bitolasse ja 50 denaari, ehk alla ühe euro. Kuna aga järgmine buss tuli alles 6 hommikul otsustasime jääda tuttavate poole ööseks, ja eale pikka reisi oli öö diivanil parim vaheldus üldse.

Hommikul läksime Ewaga bussi peale ja veetsime viimased 4 tundi perseid valutades ja kirudes busse. Kui kohale jõudsime oli ilm tuuline ja kohe-kohe hakkas sadama. Kõndides läbi pari oli tunne nagu oleks mingi torm või Agris linnast läbi jooksnud sest oksad olid puruks a lebasid radadel. Niisiis olime tagasi kodus. Sellest järgnevad nädalad täis bronhiidi, vihma tuult ja nälgimist saavad kirjaliku kuju pagi mu järgmises postituses.

Peace

From Waldo