Algus

15.05 astusin lennukile Tallinnast, kaasa pakitud pool elu. Lennuk oli sitaks mugav a mis siis, astusin 16.05 maha Prahas. Sain kokku Marekiga kes oli ainus tuttav Prahast sel hetkel. Läksime kesklinna ja otsisime üles baari nimega Chapou Rouge ja kuskil poolel teel peldikute juures oli mingi G kelle ainus küsimus oli "How much" ja minu küsimus oli sarnane, tegime kiire vahetuse ja peale õlle läksime parki.  

Maff oli sitaks hea ja 2 korda odavam kui eestis nii et olin väga rahul peale 0.3 spliffi ja samas ikka väga vittus. Peale ülipikka jalutuskäiku tegin oma ainsa pildi Prahas ja seegi oli mingi tundmatu sportauto, aga see oli piisav tol hetkel. Seejärel saime kokku Eesti grupiga kes olid parajasti noortevahetusel Prahas "Beer Exchange" vms. Igaljuhul olin sitaks rõõmus sest teadin et nad on

viimased kellega saan Eesti keeles kõnelda ja seda väga pikaks ajaks. '

Istusime pargis, jõime õlle ja nautisime mõnusat kevadõhtut Prahas. Seejärel avastasin et olen ainuke suitsetaja seltskonnas ja 0.7 mis alles oli oli ainult minu päralt ja veel seda et mul on lennukini umbes 2-3 tundi.. Valmistasin ühe puhta kurika ja ütleme nii et peale 15 taassüütamist olin ma isovittus. Püüdes võidelda üle olemisega ja õlle lürpides kuulasin me taga aidlevaid tsehhe ja kui sa oled tšehhi keelt kuulnud tead et see on maailma naljakaim kuulamine üldse, ja ma ei suutnud mitte kuidagi pidada oma naeru. Seejärel üks neist küsis tobi me seltskonnalt ja hakkas mingit möla ajama, niisama drunken style. A Marek pmts kuses end täis ja ütles talle Inglise keeles "I dont understand, please go away" . Ja kuna tüüp sai aru et Marek ajab sitta siis hakkas ta teda norima "You call yourself a traveller, Have you ever been to new york maan" igaljuhul see kõik oli minu jaoks nii kuradi naljakas et ma lihtsalt irnusin terve aja kõht kõveras.

Seejärel saadeti mind kenakesti Metroopeatusse ja tegime ilusa grupipildi selle uste juures. Olin veidi kurb sest teadsin et järgmised vähemalt paar kuud ei näe ma ühtegi eestlast, aga olin siiski õnnelik et mul nipaljugi vedas et neid kohtasin. Peale pikka metroosõitu ja irvitamist jne sattusin lennujaama ja lennukini oli pool tundi, ja ma ei teadnud mis terminalist peaksin minema jne jne, seega leitud õige värav hakkas huumor taaskord pihta. Kuna ma olin ülisassis ja veits täis juba oli sitaks keeruline teha kõike mida paluti ehk siis tühjendada taskud võtta rihm maha mu pükstelt jne. jA kuna mu püksid olid hiiglaslikud tahtsid nad ilgelt maha kukkuda ilma rihmata aga imekombel üllaülla sain ma läbi ja õige lennuki peale. Lennukis sõin mõnusa võiku ja jõin klaasikese veini ja vajusin ära.

Jõudsin kohale

Maandusin 2-3 paiku öösel Tessalonikis, Kreekas, ja seal ootas mind Ace autoga. Ta oli esimene kes rääkis mulle ööelust Bitolas kuigi ta rääkis veel sitaks palju vajusin ma ära ja ärkasin alles Bitolas ja esimene arvamus oli nagu MIDA VITTU, kas me oleme tõesti tagasi nõukogude liidus. Kahtlesin tõsiselt kas oli ikka hea mõte siia ronida ja veel terveks aastaks. Seejärel jõudsime mu maja ette mis näeb välja nagu korterelamud Õikal.. Jõudes teisele korrusele ja peale viieminutilist ootamist avas mingi poolunes piff ukse. Tema nimi oli Laure ja t oli vabatahtlik Prantusmaalt, no igaljuhul mu korterikaaslane parandas veidikene olukorda. Peale dušši ja üürikest lahtipakkimist vajusin lihtsalt ära kell pool 6 hommikul.

Ärkasin 10 paiku seepeale et Laure andis teada et jätab mind luku taha kuna peab kontorisse minema ja tal pole teist võtit. Pmts see oli mõttetu kuna võtme jättis ta mulle ja ise sai kontorist teise. Enam ma magama ei jäänud millegipärast ja läksin võtsin kerge uinaku vannis, sest oli surmväsinud peale eelmise päeva rännakuid. Mingi 1 paiku jõudis Laure tagasi ja me läksime varsti peale seda lõunat sööma. Mingi pleiss nimega Domestica mis oli pmtslt tavaline kodupidamine kus tehti soovijatele süüa teatud rulli eest muidugi aga meie eest maksis organisatsioon kõik kulud. Igaljuhul oli see lõuna lihtsalt eluhea vaheldus purksidele Prahas ja võikule lennukis.

Lõuna söödud läksime kesklinna ja saime kokku Samiga kes on vabatahtlik Usast ja töötab Inglise keele õpetajana Bitolas, sellegipoolest vabatahtlikuna. Läksime kohvikusse ja nautisin oma esimest kohalikku õlle nimega „Skopsko“ (nimi tuleneb pealinnast Skopje) ja kuigi see pole Premiumiga või Saku kullaga isegivõrreldav oli hea tiksuda kohvikus ja soetada oma esimesi tutvusi.

Õhtul saime meie korteris kokku, mina, Laure, Sam ja Ewa kes on vabatahtlik Poolast kuid nagu ka Sam töötab teise organisatsiooni all. Jõime odavaimat veini ja nautisime niisama õhtusoojust rõdul. Kui tuli aeg minna snäkkide järgi siis tagasiteel nägime mingit kampa joomas ja niisama tiksumas meie maja ligidal ja kuna olin enne rõdult tüki haisu haistnud läksin julgelt ligi ja küsisin kas neil manti on. Öeldi et 10 mintsa ja asi korras, seejärel ootasin oma tund aega ja sain asja kätte. Korterisse jõudes hakkasin purustama ja avastasin et veerand kraamist on seemned ja kraam ise näeb kahtlane välja. Seejärel tõmbasime kolmekesti poolese kurika ja mu esimene mõte oli see et minust saab alkohoolik, sest selle maitse oli no nii kohutav et paha hakkab. Aga seejärel hakkas asi toimima ja ma olin päris putsis. Tõin lauale Vana Tallinna ja peale natukest niitis see kõik maha ja rahvas läks laiali.

Jooma

Vahepeal midagi väga huvitavat ei juhtunud, lihtne kontoris tühja passimine ja üks miiting. Aga reedel peale kontorit ja lõunat tiksusin niisama korteris tegin süüa ja õppisin pesupesemist kuni tuli Vele kes üks peaorganisaatoreid kaasas pakike kõike paremat ja peale kiiret rullimist ja paffimist olin ma mõnusalt vittus, sest see oli ikka väga korralik kraam ja Skopjest. Peale suitsetamist hakkasime Rakijat jooma ja see tõmbas lood eriti putsi.

Joogid joodud, maffid paffitud hakkasime kesklinna liikuma. Seal pole enam täpsemat kirjeldust vaja vist, üldiselt rändasime läbi ööklubide ja õlle, viski ning rakija klaaside ja jõudsime lõpuks kuskile klubisse mille nime ma küll ei mäleta aga sealmängiti Salsat ja see oli hea ja chill punkt linnatripile.

Kui tagasi hakkasime liikuma andis Vele mulle törtsu mahveid veel kaasa, mille järel ma taksosse hüppasin ja koju läksin. Jõudes koju kuulasin mussi veits ja rullisin veel viimase pläru, aga käärid olid selles et ma jäin pool J pealt magama ja ärkasin alles 7 paiku ikka veelriietes ja diivanilt.

Järgmine päev oli paras huumor, kõigepealt ärkasin sellepeale et Vele lammutas ukse taga. Siis ajasin end püsti ja lasin ta sisse, panin riide ja suitsetasin pooliku joindi eelmisest õhtust ära. Ja läksime rolleriga kesklinna, ja peanütlema et see on pohmakaga parim variant panna end normaalsena tundma. Jõin kohvi ja järasin röstsaia mis on siinkandis midagi ettekujuteldavat su jaoksja asi läks iga hetkega paremaks. Seejärel jõudsin koju ja kuna mul maffi enam polnd hakkasin rakijat jooma mida oli oma poolteist liitrit sügavkülmikus, lihtsalt hädajuhuseks jäetud. Joomise ajal hakkasin kirjutama kuna egas ma niisama auru all ei ela, ja leidsin et see on sitaks hea aseaine mandile ja kõik sujus perfektselt.

Järgmine hommik ärkasin üles, pesin sõin ja korjasin riided kokku. Keskpäevaks ronisin kesklinna ja sain Ivaniga kokku kes mulle „tehnika“ tõi ehk siis skype mikri mis oli lihtsalt tase parem kui minu oma ja ronisin tagasi korterisse jooma (jah minus hakkas alkoholism kasvama) ja lindistama kuni õhtuni välja mil tulid Vele ja Nikola uudistega et lähen järgmisel hommikul bussi peale, aga sellest tripist juba järgmine kord.

Mõned senituntud faktid Bitola kohta:

1. Korterit kus elan kutsutakse Getoks ja seda juba enne minu tulekut

2. Bitola asub põhimõtteliselt keset mägesid ja linnise on 600 meetrit merepinnast kõrgemal, nii et fuck off munamägi

3. Iga veidisuurema linna juures on mingi mäe otsas rist, kuna inimesed Balkanimaades on vägagi usklikud

4. Mu boss on Nikola ja mentoriks olen valinud Vele kuna meil sarnased huvid, ehk joomine, suitsetamine ja naised

5. Peatänavmille nime hetkel ei oska öelda on täis kohvikuid ja baare ja kella 1^st kuni 23ni on nad paksult rahvast täis kuna keegi ei tee siin enamjaolt midagi.

6. Makedoonia inimesed on enamasti vägagi sõbralikud kuid ei oska 90% ulatuses inglise keelt

7. Ilm on siin htkel nagu Eesti suvi, kuigi vihma on oluliselt vähem

8. Rakija on jook mida peaks iga inimene vähemalt korra elus proovima ja arvatavasti eelistab ta seda viinale.

9. Mu speamised houmid siin on hetkel Ewa, Sam, Mauro, Vele ning Ivan kuid on palju tuttavaid ja niisama lambivendi.

10. Kvaliteetset maffi on siit väga keeruline leida

11. Alkoholismon kerge tee suitsetamisest loobumiseks

12. Tänud, minu nimion Waldo